6. Strateegiliste pommitajate eskort

Euroopas asunud hävituslennueskadrillide komplekteerimine polnud kindral Eakerile kindlasti mitte lihtsam ülesanne kui pommitajate üksuste koostamine. Pigem oli see isegi keerulisem, kuna tol ajal polnud ei inglaste ega ameeriklaste arsenalis ühtki hävituslennukit, mis oleks suutnud saata pommitajaid kogu pika tee Inglismaalt Saksamaale ja tagasi.
1943. aasta juuni alguses oli 8. Õhuarmee käsutuses vaid kolm gruppi (4., 56. ja 78.) P-47 Thunderbolt tüüpi hävitajaid (kokku 225 lennukit), nende vastas seisis aga pidevalt 600 lahinguvalmis Luftwaffe hävitajat. Lisaks sellele oli P-47′te tegevusraadius väga piiratud, ulatudes vaid Belgia – Hollandi rannikuni. Seda viga püüti parandada lisakütusepaakide paigaldamisega. Ometi olid need 200 gallonilised (760 l), impregneeritud papist paagid väga viletsad ning mõeldud vaid ühekordseks kasutamiseks, peamiselt lendudeks üle Atlandi USAst Inglismaale. Need lekkisid nii tugevasti, et ameerika lennuteeninduse spetsialistid andsid välja ametliku soovituse mitte täita neid üle poole. Sellise kogusega suutsid lennukid lennata vaid Saksamaa piirini. Lisaks polnud võimalik ka nendesse paakidesse lisarõhku anda, mistõttu kõrgustel üle 7000 meetri ei saanud neid kasutada. See oli aga oluline puudus, sest üsna tihti patrullisid sakslaste hävituslennukid 10 000 m kõrgusel ning nii kõrgele ameerika hävituslennukid lihtsalt ei küündinud.

Republic P-47 Thunderbolt'id lahingrivistuses.

Sellest hoolimata püüdsid papist lisakütusepaakidega ameerika hävitajad sakslastele vastu hakata. 28. juulil 1943 lendas viiskümmend 4. hävitajategrupi Thunderbolti Hollandi kohal kohtuma pommireidilt naasvate ameerika neljamootorilistega. Kohtumispaika jõudes märkasid nad suurt saksa hävituslennukite üksust, mis halastamatult ameerika pommitajaid alla tulistasid. Ameerika hävitajad asusid kohe lahingusse. Sakslased muidugi olid pisut üllatunud, nähes ameerika hävitajaid 480 km Inglismaa rannikust eemal, ent kuna neile oli antud käsk rünnata pommitajaid, siis Thunderboltidest nad eriti välja ei teinud. Baasi naasnud, teatasid ameerika hävituslendurid üheksa vaenlase hävituslennuki allatulistamisest ning ühest vigastatust, 4. hävitajategrupp ise oli kaotanud vaid üheainsa P-47.
Kaks päeva hiljemsaatsid 4. ja 78. hävitajategrupp taas 107 hävituslennukit samasugusele missioonile. 78. grupil õnnestus tungida Halderni lähistel mõni miil üle saksa piiri, kus põrkuti kokku sakslaste Bf 109 ja Fw 190 eskadrillidega. Ameeriklastel läks taas korda tulistada alla kuusteist vaenlase lennukit, oma kaotused olid kolm Thunderbolti. 4. ja 56. grupi hävitajad teatasid üheksa vaenlase hävituslennuki alla tulistamisest, ise kaotati neli P-47′t.
8. Õhuarmee hävitajate alguspäevade kõige muljetavaldavam lahingutulemus saavutati 16. augustil 1943, kui 4. hävitajategrupp eskortis üht B-17′te eskadrilli Prantsusmaa kohal. Sel ajal kui Luftwaffe hävitajad ründasid ameerika pommitajaid, tulistasid ameerika hävituslendurid alla kokku kaheksateist Messerschmitti ja Focke-Wulfi, kaotades ise taas vaid üheainsa Thunderbolti. Toda ameeriklaste eskortmeeskonda juhtis major Donald Blakeslee, kes tiirles ise kilomeetri võrra lahingust kõrgemal ning juhatas oma lendureid raadio teel. Blakesleest, kes peagi ülendati koloneliks, sai veidi hiljem 4. hävitajategrupi komandöriks. Tol ajal oli ta üks kogenumatest ameerika hävituslenduritest.

Donald Blakeslee

Sõjateed oli ta alustanud nagu paljud tema kolleegid Kuninglike Õhujõudude koosseisus ning ta oli lennanud kümneid lahinglende inglaste Spitfire tüüpi hävitajal, enne kui USA õhujõud Euroopas formeeriti. Ta kogus enda ümber veteranidest eliiteskadrilli ning lendas koos nendega kõigil lahinglendudel. Seetõttu kogunes talle nii palju lennutunde (üle tuhande), et ta oli sunnitud oma Combat Pilot’s Log Book’i (Lahinglenduri logiraamatut) võltsima, jättes pooled lennud üldse kirja panemata. Tol ajal nimelt arvati üle kolmesaja tunni lennanud hävituslendurid reservi, kus neist enamasti said lennuinstruktorid ja õpetajad lennukoolides.
4. hävitajategrupi pearivaali, 56. hävitajategruppi juhtis samasugune pühendunud, ent alluvate suhtes nõudlik lennumeister, 29-aastane kolonel Hubert Hub Zemke. Oma lenduritele soovitas ta lahingu ajal kõik emotsioonid välja elada, täiest kõrist röökida ja võidelda vaenlase vastu nagu pöörased. 17. augustil 1943 lendas 56. grupp vastu Schweinfurti pommitanud ameerika pommitajatele. Lisakütusepaakide abil oli neil õnnestunud jõuda 15 miili üle Saksamaa piiri, seal aga kohtusid nad ootamatult kogenud saksa hävitajateüksusega JG 26 Schlageter. 56. grupp tulistas alla seitseteist vaenlase hävitajat, kaotades ise taas vaid üheainsa.

Hubert Zemke

Ameerika lenduritel õnnestus nii palju vaenlasi pealtnäha nii lihtsalt alla tulistada mitmel põhjusel. Saksa lenduritel oli kombeks rünnata spiraali tehes ning siis kohe alla pikeerida. Selline taktika oli mõjus olnud inglaste Spitfirede ja Hurricane’ide vastu, kuna saksa hävitajate pikeerimisomadused olid inglaste omadest paremad. Raske ja pontsakas Jug – nagu ameeriklased Thunderbolti nimetama olid hakanud – suutis aga veelgi kiiremini pikeerida ja saksa hävituslennukitel polnud tema eest taolisel moel pääsu. Ka liitlaste hävituslennukite relvastus sobis paremini hävituslennukite vastu võitlemiseks. Erinevalt saksa hävituslennukitest, millel oli üks või kaks kahurit kere ninaosas ja kaks kuulipildujat tiibades, oli liitlaste lennukitel tavaliselt kuus kuni kaheksa suurekaliibrilist kuulipildujat tiibades, mis külvasid kuule suure lehvikuna. Saksa hävitajate relvastus oli tõhus küll suurte pommitajate vastu, ent hävituslennukeid oli neil palju raskem tabada. Peamine põhjus aga, miks sakslased nii palju hävituslennukeid kaotasid, oli siiski see, et Luftwaffe ülemjuhatus oli andnud oma hävituslenduritele korralduse vaenlase hävituslennukeid ignoreerida ning keskenduda iga hinna eest raskepommitajate hävitamisele. Oli oma lennuk pihta saanud, tuli lenduril see viivitamatult maha jätta ja end langevarjuga päästa (lennati ju ikkagi oma territooriumi kohal), kuna Luftwaffe jaoks oli iga väljaõppinud lendur palju väärtuslikum lennukist.
Ometi olid Thunderboltid ikka veel hädas oma lekkivate papist lisakütusepaakidega. Sellest hädast päästis neid 8. Õhuarmee tehnilise teenistuse direktor, kolonelleitnant Cass Hough, kes tegeles uute paakide väljatöötamisega. Lõpuks oli tal valmis kolm erinevat prototüüpi, millest kaks kohe kõlbulikuks tunnistati. 100-gallonilised (380 l) läksid tootmisse sealsamas Inglismaal, kuna 85-gallonilisi (323 l) hakati valmistama USAs. Mõlemat tüüpi paagid olid metallist ning neid oli võimalik survestada. Cass Hough’ juhtimisel töötati välja ka spetsiaalne suruõhusüsteem paakide survestamiseks lennu ajal. Saanud nende paakidega häid kogemusi ning kõrvaldanud ilmnenud vead, kavandas ta uue, 150-gallonilise (570 l) survestatava metallpaagi, mis läks kohe 8. Õhuarmee Thunderboltide standardvarustusse.
Uued paagid osutusid väga efektiivseteks. Hoolikalt voolujooneliseks disainitud, vähendasid nad lennukite kiirust vaid 20 – 25 km/h võrra. Hiljem, kui võeti kasutusele ülalmainitud 150-galloniline paak, suutsid Thunderboltid juba vaevata Saksamaa kohale lennata.
Neil uuendustel oli peaaegu kohene mõju. 27. septembril 1943 saatsid ameerika eskorthävitajad esmakordselt neljamootorilisi pommitajaid kogu nende pommireidi jooksul Saksamaale. 4. hävitajategrupi Thunderboltid kohtusid pommitajatega ettenähtud ajal ettenähtud kohas Friisi saarte kohal. 56. ja 78. grupi hävitajail kohtumine oma pommitajatega halva ilma tõttu küll ebaõnnestus, ent selle eest leidsid nad eest mitu sakslaste hävitajate eskadrilli, kellega kohe tüli norima hakati. Väidetavalt õnnestus ameeriklastel tol päeval alla tulistada 21 vaenlase lennukit, ise kaotati vaid üksainus.
Nädal hiljem, 4. oktoobril saatis 56. grupp Hub Zemke juhtimisel taas pommitajaid. Peagi oli ka terve saksa hävituslennukite neljakümnest Bf 110st koosnenud eskaader kohal ning sättis end tavapärasele positsioonile tagumiste pommitaja-formatsioonide taga. Pealtnägijate kinnitusel tulistasid ameeriklased viie minuti jooksul alla 15 sakslaste kahemootorilist hävitajat. 8. oktoobril lisandus neile veel viis ja 56. grupis oli juba pool tosinat ässa. Zemkel endal oli viis õhuvõitu, nagu ka tema kolleegidel ja kaasvõitlejatel major David Schillingil, leitnant Robert Johnsonil ja grupi hingel, naljamehel ja kõigi lemmikul kapten Walker Bud Mahurinil, kapten Gerald Johnson oli aga alla tulistanud juba seitse lennukit. Üheks tolle aja silmapaistvamaks 56. grupi hävituslenduriks oli noor Pennsylvania meditsiinitudeng Francis Gabby Gaberski, kes eskortlennul Hollandi kohal märkas gruppi end rünnakupositsioonile sättivaid sakslaste Bf 110 hävitajaid. Ta lükkas oma gaasihoova põhja ja asus ünnakule.
“Ma tegelikult lausa raiskasin laskemoona,” rääkis ta ise hiljem. “Nägin kuidas kuulid vaenlase kahemootorilisest lennukist tükke välja rebivad, kuid ikka ei lõpetanud tulistamist.” Seejärel pööras ta oma lennuki pikeesse, kuid nägi, kuidas teine Bf 110 end ühele B-17′le sappa haagib. Pikemalt mõtlemata tulistas ta ka selle alla ning kiirustas järele oma eskadrillile, mis oli asunud õhulahingusse sakslaste ühemootoriliste hävitajatega. Selles lahingus sai tema lennuk ka ise vigastada – parema tiiva esiserv oli räbaldunud ning vasaku tiiva kate mitmest kohast lahti. Mootorikate oli auklik ning silindrite vahel kolksus sinna pidama jäänud 20-millimeetrine saksa mürsk. Mõistes, et tal oli seekord kõvasti vedanud, astus ta 56. grupi staapi ja teatas: “Kaks Messerschmitt Bf 110′t hävitatud ja üks P-47 peaaegu hävitatud.” Hiljem sai Gaberskist 28 allatulistatud vaenlase lennukiga ameeriklaste resultatiivseim hävituslendur Euroopas, ehkki ta enne sõja lõppu alla tulistati ja sõja lõpuni vangis istuma pidi. 5. novembriks oli 56. grupist saanud esimene ameerika hävituslennuüksus, mis oli alla tulistanud enam kui sada vaenlase lennukit. Üksuse õhulahinguid pealt näinud pommituslennukite lendurid jutustasid, et 56.grupp tormab vaenlase kallale nagu kari hunte. Seepeale hakkasidki eskadrilli lendurid end isekeskis “hundikarjaks” kutsuma, paljud neist ei pidanud paljuks maalida oma lennukile kurja hundi pilt.
Vaatamata P-47 tüüpi hävituslennukite kasvavale edule jäi ta madalatel lennukõrguste saksa hävitajatele ikkagi selgelt alla. 6000 m kõrgusel oli lennuki kiirus 640 km/h piisav, kuid 1500 m kõrgusel ei suutnud ta lennata kiiremini kui 560 km/h. Seda viga üritati kõrvaldadalaiemate labadega propelleri kasutuselevõtuga, mis küll mõnevõrra parandas lennuki tõusukiirust, ent raskeks jäi P-47 ikkagi ja sellega pidi pidevalt arvestama. Kui saksa hävituslenduril õnnestus mõni Thunderbolt madalale meelitada või mõni üritas end madallennul päästa ja sakslane tal sabas oli, oli tõeline trouble. Nii juhtus näiteks kogenud endise Spitfire-lenduri kapten Donald S. Gentilega, kes ühe eskortlennu ajal sattus mitme vaenlase hävituslennukiga Pariisi lähistel lahingusse. Tulistanud ühe saksa hävituslennuki alla, asus ta teist jälitama. See aga üritas end pikeerides päästa, teades, et kui ameeriklane teda alla jälitab, muutub olukord tema kasuks. Sakslane aga usaldas liialt oma külma närvi ja jäi pikeest väljatulekuga hiljaks ning prantsatas täie hooga vastu maad. Gentilel õnnestus viimasel hetkel oma lennuki nina ülespoole tõmmata, kui ta korraga kuulis selja tagant saksa lennuki kahuri mürtsumist. Teine Focke-Wulf oli talle järgnenud! Ja veel üks!Gentile lükkas juhtkangi järsult vasakule, viies lennuki spiraali, kuid vaenlased olid tal ikka kannul, sundides teda üha madalamale. Püüdes järske haake teha, läks tal korda ühest saksa hävitajast lahti saada, ent teine oli tal ikka sabas. Mida ta ka tegi, vaenlasest lahti saada ei õnnestunud. Viimases hädas karjus ta raadio teel: “Appi! Appi! Ma saan peksa!” Vastuseks kuulis ta ühe oma eskadrillikaaslase, leitnant Willard Millikani häält: “Kui sa nüüd ütleksid oma kutsungi ja ligikaudse asukoha, ehk saaksime sulle appi ka tulla.”
“Olen siin all raudtee kohal ühe 190ga,” karjus Gentile. Kuid 6000 m kõrgusel lennanud eskadrillikaaslased ei saanudki ka parima tahtmise juures teda ja ta jälitajat näha. Gentile oli juba peaaegu loobunud edasisest põgenemisest, ta otsustas raudteest eemale tõmbuda, veidi kõrgust koguda ja langevarjuga välja hüpata. Enne kui ta seda teha kavatses, hüüdis ta eetrisse: “Horseback! Horseback! (Gentile kutsung), kui ma tagasi ei jõua, öelge et ma ma sain kaks 190′t!” Seejärel tõmbas ta oma Thunderbolti nina ülespoole ja peaaegu läbivajumiskiirusel hakkas lennuk ülespoole ronima. Sakslane tulistas, kuid mööda. Seejärel – kulutanud ära kõik oma laskemoona, lehvitas Gentilele ja lahkus. Ameeriklane kiirustas kodupoole, kuidas aga sai. Pärast maandumist oli ta omadega nii läbi, et ei suutnud lennukist välja ronida, vaid istus lihtsalt tükk aega niisama oma lennukis. Luureohvitser, kes läks vaatama, mida ta seal teeb, leidis Gentile kokpitist. Ohvitseri küsimustele ta ei vastanud.
4. grupi lendurid leidsid peagi, et vaatamata kõigele oli see lugu ikkagi naljakas. Nagu tol ajal kombeks, kuulati ka selles üksuses palju plaadimuusikat ning ühes tol ajal tuntud laulus olid sõnad tramp tramp tramp the boys are marching. See laul tehti kohe ümber Gentile sõnade peale Appi! Appi! Ma saan peksa! (Help! Help! Help! I’m being clobbered!). Taoline huumor ja muusika aitas lenduritel stressi maandada. Paljud lendurid ristisid oma lennukid tolleaegsete populaarsete laulude järgi. Seetõttu kandsid mitmed lennukid nimesid nagu “Sentimental Journey”, “Lady Be Good”, “Shoo Shoo Baby” või “Stardust”. Oma baasides püüdsid nad nii palju kui võimalik olemist mugavamaks muuta ning isegi oma vormirõivastust kandsid nad üsna suvaliselt, püüdes ise samas võimalikult karmid välja näha. Üks 4. grupi hävituslendur teatas pärast lahinglendu üksuse juhatusele: “Teatan ühe Messerschmitt 109 hävitamisest ja paljust muust lahingus korda saadetud karmusest.”

Just sel ajal, kui Thunderboltid hakkasid lisakütusepaake kasutades üha enam Saksamaa territooriumi kohale eskortlende tegema, ilmus 8. Õhuarmee baasidesse ka teine ameerika hävituslennukitüüp – Lockheed P-38 Lightning. Väejuhatus lootis, et too suurema tegevusraadiusega hävituslennuk sobiks eskortlendudeks paremini. Lisakütusepaakidega varustatutena oleks need lennukid võinud lennata mistahes Saksamaa nurka. Paraku näitasid edaspidised sündmused, et see oli eksiarvamus. 55. hävitajategrupp, mis esimesena Lightningitega 1943. aasta novembris eskortlende alustas, kaotas oma 48st lennukist tehniliste probleemide tõttu kohe kolm masinat. Lennukitel kasutatud Allisoni mootorite ülelaadijad lihtsalt hakkasid külmas Euroopa õhus (7000 m kõrgusel võis olla vabalt juba 50 kraadi külma) tõrkuma. Sellist asja tuli hoopis teistsugustes kliimatingimustes olnud Vaikse Ookeani piirkonnas väga harva ette. Ka kimbutas lendureid külm. Selgus, et ka P-38 kokpiti soojendus ei töötanud korralikult. Nende vigade tõttu kaotas 55. grupp 1943. aasta novembris 18 lennukit. Ameeriklased pidasid üheks P-38 ebaõnne põhjuseks ka tema ebaharilikku kuju, mis eristus selgelt tavalistest hävituslennukitest, kuid see oli ilmselge liialdus, sest Vaikse Ookeani piirkonnas, kus võideldi jaapanlaste vastu ja kus see lennukitüüp oli väga edukas, polnud vaenlasel “kahe sabaga” lennukeid, samas, kui sakslased kasutasid mitut analoogse konfiguratsiooniga lennukit (Blohm und Voss BV 138, Focke-Wulf Fw 189 Uhu ja Fokker G.I).
Veidi pärast esimeste P-38′te ilmumist Inglismaale saabus sinna ka teine uus ameerika hävitaja – harjumatult väike ja habras North American P-51 Mustang. Sellesse hävitajasse suhtusid paljud esialgu umbusklikult, ent siiski oli ta lennu-ulatus sama mis P-38′l, kuid puudus enamik tema vigu. Nii olid inglased, kes olid harjunud väikeste, vedelikjahutusega mootoritega hävituslennukitega, uuest hävitajast hoopis enam vaimustuses kui ameeriklased ise. Ainsaks nõrgaks kohaks oli tema vilets mootor, millel suurtel kõrgustel kippus jõudu väheseks jääma. Seetõttu ameeriklased Mustangi 1943. aastal Euroopas praktiliselt veel ei kasutanud ning inglased ise kasutasid teda pigem luurelennukina ning hävituslennukina Aafrikas, kus tema mootor soojemas kliimas paremini töötas.

North American P-51B Mustang

P-51 võidukäik Euroopas sai siiski alguse juba 1942. aasta lõpus, kui ameerika sõjaväeatašee Londonis, major Thomas Hitchcock kuulis, et inglased katsetavad mitut Mustangi omaenda Merlin 61 tüüpi mootoritega. Hitchcock, kes polnud küll mingi lennukiehitusekspert, vaid oli omale nime teinud kui maailmaklassi polomängija, avaldas arvamust, et selline kombinatsioon võiks ehk ka USA õhujõududele huvi pakkuda. Hap Arnold, kellelt arvamust küsiti leidis, et see oleks päris huvitav variant ning andis katsetusteks oma nõusoleku. Ja ehkki need katsetused osutusid üliedukateks, läks ligi aasta enne kui konveierilt hakkasid tulema esimesed P-51B tüüpi Merlin 61 mootoritega hävitajad. Hävituslennu-eskadrillide juhid, kes uute lennukite tulekust kuulsid, nõudsid neid kohe endale proovida. Või veel – lisakütusepaakidega võis Mustang teha 2700-kilomeetrise ringlennu, olles samal ajal kõigil kõrgustel manööverdusvõimelisem kui P-47 ja kulutades poole vähem kütust kui P-38!
Üks esimestest, kes uuest Mustangist kohe vaimustus, oli 4. hävituslennukitegrupi komandör Donald Blakeslee, kes viivitamatult läks 8. Õhuarmee ülema, kinralmajor William E. Kepneri jutule, paludes oma üksusele uusi hävitajaid. Kepner ei tahtnud seda juttu kuulda ja meenutas Blakesleele, et parajasti on käimas ründekampaania, uuel lennukitüübil lendamiseks peaks lenduritel olema aga piisavalt aega harjutamiseks, mida antud momendil kuidagi lubada ei saanud. “Kindral,” kostis seepeale Blakeslee, “anna mulle need Mustangid ja ma annan sulle sõna, et 24 tunni pärast on mu lendurid väljalennuks valmis.” Kepneril ei jäänud üle muud kui nõustuda ja saata esimesed Mustangid Debdeni lennuväljale, kus asus 4. grupi baas.
Blakeslee lendurid tundsid end kui kärbsed võis. Paljud neist olid varem lennanud Kuninglike Õhujõudude koosseisus Spitfiredel ning polnud kunagi eriti vaimustuses olnud P-47′test. Nagu üks tookordne piloot märkis, oli Spitfire kergejalgne säluke, P-47 aga jämedakaelaline raskeveotäkk. Nüüd leidsid veteranid, et uued Mustangid on sama head ja mõnusad lennata kui omal ajal Spitfired. “Kõik on meie omad,” teatas Blakeslee uhkusega oma meestele ning lisas, et oli kindralile lubanud 24 tunni jooksul lennuvalmis olla. “Te võite nende lennuomadusi proovida eskortlennu ajal.” Blakesleel oli olnud õigus. Paljud lendurid said uut lennukit proovida kokku vaid 40 minutit, enne kui lahinglennule startisid.
1943. aasta lõpuks oli kindral Eakeril läinud korda luua USA armee ajaloo võimsaim õhuarmee. 13. detsembril võis ta saata 637 raskepommitajat 500 eskorthävitajaga Bremenit, Kieli ja Hamburgi pommitama. Viimaks ometi oli ta saavutamas oma eesmärki – tal oli piisavalt B-17 ja B-24 tüüpi pommitajaid ning piisav arv suure tegevusraadiusega hävituslennukeid neid saatmas. Eaker uskus, et ta suudab nüüd täita Hap Arnoldi palve, mille viimane oli oma varajases uusastatervituses saatnud: “Hävitage vaenlase õhujõud, kus iganes te neid ka leiate – maal, õhus või tehastes.”
Ometi põrmustusid peagi kõik tema unistused. USA vägede ülemjuhatajaks Euroopas oli määratud kindral Dwight D. Eisenhower, kes pidi ette valmistama liitlaste sissetungi mandrile 1944. aasta kevadel ning too soovis oma kindralstaapi ise komplekteerida. Seetõttu võttis ta Eakeri maha ja asendas ta meile juba tuttava James Jimmy Doolittle’iga. Pärast Vaikse Ookeani sõjatandrilt lahkumist oli Doolittle osalenud operatsioonis Torch (liitlaste sissetung põhja Aafrikasse) ning juhtinud Aafrikas paiknenud 12. Õhuarmeed. Nüüd anti tema juhtimise alla 8. Õhuarmee ning Eroopas ja Aafrikas asunud lennuvägede peainspektor, kindral Tooey Spaatz kutsuti Vahemere regioonist samuti viivitamatult Inglismaale. Spaatzil oli Vahemere piirkonnas parajasti kampaania käimas ning järsk muutus teenistuskäigus polnud talle just väga meelt mööda. Eisenhowerit teades ta aga mõistis muidugi, et sellele mehele on mõttetu vastu vaielda.
Jimmy Doolittle’i ja Tooey Spaatzi ees seisvad ülesanded olid aga hoopis teises mastaabis kui olid olnud Vahemere ääres. 1944. aasta alguseks oli Luftwaffe hävituslendurite juht ning üks maailma kõigi aegade suurim hävituslendur, kindral Adolf Galland (103 õhuvõitu, kõik läänerindel, Rüütlirist tammelehtede, mõõkade ja briljantidega) kokku kogunud läänerindele Saksamaa kaitseks tuhatkond hävituslennukit, tuues neid ära kõikjalt kust aga vähegi sai, eelkõige aga idarindelt. Selle jõu purustamiseks oli Doolittlel vaid neli kuud aega, kuna Eisenhower nõudis iga hinna eest, et enne sissetungi mandrile olgu saksa lennuvägi hävitatud. Selleks alustas Doolittle offensiivi koodnimetusega Argument, mille käigus tuli vaenlase lennuväge hävitada kõikjal, nii maal kui õhus. Just nii, nagu Hap Arnold oli oma uusaastaläkituses soovinud. Doolittle mõistis väga hästi, et tehnilises mõttes kaugelt paremale saksa lennuväele oli tal vastu panna vaid suurem number ameerika lennukeid.
Ometi ei saanud 1944. aasta alguses operatsioon Argument halbade ilmastikuolude tõttu hoogu sisse. Mõnel päeval ulatus pilvkate kuni 10 000 m kõrgusele, mis tegi pommitajate ja hävitajate koostöö äärmiselt problemaatiliseks. Ilmekaks näiteks oli 11. jaanuar, kui Doolittle otsustas kõigele vaatamata korraldada uue aasta esimese suure rünnaku. Sihtmärgiks oli Braunschweigi tööstuspiirkond ning eriti Oscherslebenis asunud lennukitehas, kus toimus Fw 190 tüüpi hävituslennukite lõppmontaaž. 663 raskepommitajat hävitajate eskordi saatel suundus Saksamaa poole. Poolel teel ilmnes aga, et ilm on taas kehvaks muutumas ning 400 pommitajat pöördus Inglismaa poole tagasi. 139 pommitajat siiski jõudis Oscherslebeni kohale ja viskas oma pommid alla. Väiksem, 47st pommitajast koosnenud üksus jõudis Braunschweigi kohale ning üritas viletsa nähtavuse kiuste tabada seal asunud lennukitehast, mille toodanguks olid peamiselt Bf 110 tüüpi öised hävitajad. Too pommireid polnud ameeriklastele kerge, kuna viletsa ilma tõttu ei jõudnud saatehävitajad õigeks ajaks kohale ning sakslased tulistasid alla kuuskümmend ameerika pommitajat. Sama palju, kui kaotati katastroofiliseks peetud Schweinfurti rünnakus. Seega leidis veelkord kinnitust tõsiasi, et kui pommitajaid ei saatnud hävituslennukite eskort, olid suured kaotused paratamatud.
Doolittle’l ja Spaatzil ei jäänud aga muud üle, kui üritada rünnakuid jätkata. Sissetung Normandiasse oli planeeritud maikuus ning selleks ajaks tuli maksku mis maksab saksa lennuvägi hävitada, aeg jooksis.
Veebruaris korraldas Doolittle kokku viis suurt pommireidi. Big Week, nagu seda offensiivi hiljem on nimetama hakatud, algas 20. veebruaril, kui meteoroloogid ennustasid mõni päev püsivat kõrgrõhkkonda Saksamaa kohal ning head ilma. Plaani kohaselt pidi kavandatavast rünnakuseeriast osa võtma kolm suurt õhuarmeed – Kuninglike Õhujõudude Bomber Command ning USA 8. ja 15. õhuarmee. Viimane ei baseerunud enam Aafrikas, vaid oli liitlasvägede edenedes kolinud juba Itaaliasse. Sihtmärgiks olid taas Saksamaa lennukitehased.
Rünnakut alustasid esimesena britid, kes juba 19. veebruari öösel vastu 20. veebruari ründasid sihtmärke Berliinis ja Leipzigis. Järgmisel päeval saatis 8. Õhuarmee 964 raskepommitajat ja kõik lennukõlbulikud hävituslennukid Saksamaa poole. Siiski polnud ilm nii ilus, kui oli ennustatud, kuna Põhjamere ja mandri Euroopa põhjaosa kohal oli udu. Sellegipoolest alustas tol päeval teekonda ligi tuhat kaheksasada 8. õhuarmee lennukit. Sihtmärgiks lennukitehased Braunschweigi ja Gotha piirkonnas. Saksamaa kohal selgus aga, et sihtmärgid on kaetud tiheda pilvkattega, mis ulatus peaaegu maani. Seetõttu õnnestus vaid veerandil pommitajatest leida sihtmärk ja pommid alla visata. Märkimisväärset kahju see rünnak vaenlasele ei teinud. Asja hea külg oli see, et ka sakslased ei saanud halva ilma tõttu enamikku oma hävituslennukeist välja saata. Sellegipoolest suutsid need vähesed alla tulistada 21 ameeriklaste neljamootorilist pommitajat. Seda oli aga palju vähem sellest, millega ameeriklased olid juba ette arvestanud.
Järgmisel päeval sumune ilm jätkus ning skoori ei õnnestunud suurendada ei liitlastel ega ka saksa hävituslendureil. Järgmisel päeval 22. veebruaril saatis Doolittle taas 800 pommitajat teele. Kui 289st pommitajast koosnenud esimene lennukitegrupp Saksamaa kohale jõudis, leidsid nad aga eest juba ülesärritatud saksa hävituslennukite parved. Algas julm arveteõiendamine ning juba tundus, et kordub 11. jaanuar. Viimasel hetkel jõudsid siiski kohale ka ameerika hävituslennukid, mis sakslaste tempot veidi maha võtta suutsid. Mõlemad osapooled kaotasid umbes 60 lennukit, neist 41 olid ameerika raskepommitajad. 23. veebruar oli lendureile taas puhkepäev, mil mehaanikud lennukite lahinguvigastusi parandasid. 24. veebruaril saatis Doolittle jälle 800 pommitajat ja 767 hävitajat lendureile juba tuttavaid sihtmärke pommitama. Järgmisel päeval kordus sama. Kahe päeva jooksul kaotas 8. õhuarmee 80 pommitajat ja paarkümmend hävitajat, vaenlase kaotused olid umbes sadakond hävituslennukit.
Õhusõda Euroopa kohal oli saavutamas oma kõrgpunkti ning 8. õhuarmee oli täis otsustavust see võita. Üha uued ja paremad pommituslennukid ning meeskonnad saabusid üle ookeani Inglismaale ning täitsid rünnakuis kaotatute kohad. Doolittle teadis, et tema massiivsed pommirünnakud kurnavad varem või hiljem Luftwaffe välja ning USA ressursid ületavad Saksamaa omi nii tehnika kvantiteedis kui elavjõus.
Pommituslennukite meeskonnad muidugi suhtusid teatud reservatsiooniga Doolittle’i “massiga löömise” strateegiasse ja olid üsna tüdinud päevast-päeva vaenlase territooriumi kohale lendamisest. Lisaks sellele, et see oli puhtfüüsiliselt kurnav, muserdas see ka meeste närve. Doolittle oli pikendanud teenistuse kestust, mis varasema 25 pommitusmissiooni asemel oli nüüd 30. Ta põhjendas seda sellega, et võtab vähemalt kümme missiooni enne, kui meeskond korraliku taseme saavutab.
Pommituslendurite usk Doolittle’isse kahanes veelgi pärast seda, kui too oli külastanud USA hävituslendurite peastaapi Bushey Hall’is. Hävituslendurite kindrali, William E. Kepneri kabineti seinal oli tolleaegne hävituslendurite moto: “Meie ülesandeks on tuua pommitajad ohutult koju tagasi.” Doolittle käskinud see maha võtta ja öelnud kindralile: “Nüüdseks on teie ülesandeks Luftwaffe hävitamine.” Paljud lendurid jätkasid endiselt eskortlende, suure osa ülesandeks sai aga saksa lennukite hävitamine ning polnud vahet, maal või õhus. Mida rohkem seda parem.
Kepnerile see uus kord tegelikult meeldis. Ta oli ise kogenud hävituslendur ning teadis, et kui hävituslenduritele anda vaba voli vaenlast oma tahtmist mööda jahtida, on need suurima heameelega nõus seda tegema. Kuid pommituslendureile see muidugi ei meeldinud. Ilma väikeste sõprade abita – nagu nad eskorthävitajaid kutsusid – tundsid nad end vaenlase territooriumi kohal ebakindlalt. Kepner meenutas: “Võttis tükk aega, enne kui pommituslendurid selle uue korraga ära harjusid. Kui üldse harjusidki.” Doolittle’i poolt oli see teadlikult riski piirile minek. Tema seisukoht oli see, et mida enam ameeriklased vaenlase lennukeid alla tulistab ja maa peal hävitab, seda vähem on neid ameerika pommitajaid ründamas.
Peagi võttis Doolittle veel ühe riski. Nimelt otsustas ta vahelduseks hakata korraldama suurrünnakuid ei millelegi muule, kui Reichi pealinnale Berliinile. Doolittle lootis niiviisi tõmmata suured vaenlase lennuüksused õhulahinguisse ning need seal hävitada.
Esimene rünnak Big B ehk “Suure B” vastu, nagu 8. õhuarmee lendurid Saksamaa pealinna nimetasid, pidi toimuma 3. märtsil 1944. Kindral Doolittle saatis välja kõik oma 900 neljamootorilist pommitajat, kuid peagi kutsuti kogu õhuvägi tagasi, kuna sihtmärgi ümbruses valitses tormine ilm. Sarnane olukord kestis veel kaks päeva, ent 6. märtsil toimus Berliini lähistel tõeliselt eepiline õhulahing ligi 1800 lennuki osavõtul ning läks ameeriklastele üsna kalliks maksma – 660st raskepommitajast tulistasid sakslased alla 69, lisaks ligi 20 hävituslennukit. Sakslased ise kaotasid 81 hävituslennukit, ent neil oli ikkagi eelis, kuna nende lendurid päästsid end langevarjuga vigastatud lennukist välja hüpates ning olid juba samal või järgmisel päeval taas lennuvalmis, seevastu langevarjuga oma elu päästnud ameeriklastest enamik pidi sõja lõppu ootama sakslaste sõjavangilaagris.
Tol päeval paistis ameerika hävituslenduritest taas eriti silma Robert Johnson, kellest oli Francis Gaberski kõrval saamas üks resultatiivsem piloot. Kui ta oma kaheksast P-47st koosnenud eskadrilli
Ka ülejärgmisel päeval, 8. märtsil (meenutagem, et samal päeval toimus ameerika liitlase Nõukogude Liidu lennuväe terrorirünnak Tallinnale) toimus samalaadne lahing Berliini kohal. Nädal hiljem olid ameeriklased taas Braunschweigi lennukitehaste kohal. Loomulikult koos eskorthävitajatega. Saksa hävituslendurite kindral, Adolf Galland oli aprilli alguses Göringile esitatud raportis sunnitud tunnistama: “Ameerika hävituslendurite tase on väga kõrge. Aasta algusest saati on Luftwaffe kaotanud üle tuhande hävituslennuki ning mis veel hullem, kaotanud ka suure hulga oma parimatest lenduritest. Seda kaotust on võimatu korvata.” (Tuntumad 1944. märtsis langenud saksa hävituslendurid olid kolonelleitnant (Oberstleutnant) Egon Meyer (JG 2), major Joachim Müncheberg (JG 26) ja major Prinz zur Lippe Weissenfeld (NJG 5), kõiki tundis Galland isiklikult.)
Pärast sõda tunnistas Göring: “Kui ameeriklased hakkasid eskorthävitajate saatel korraldama päevaseid rünnakuid Berliinile oli mulle selge, et meie laul on lauldud.”

5. USA lennuvägi astub Euroopas õhusõtta

Ira C. Eaker

Kui Ira Eaker 20. veebruaril 1942 Inglismaale saabus, seisis tema ees Augeiase tallide puhastamisega võrreldav ülesanne. Hap Arnold oli talle andnud korralduse valmistada ette logistiline baas suurimale USA õhuarmeele.
Eakeril polnud Inglismaale jõudes mingit ettekujutust, kuidas ta selle ülesandega hakkama saama peab. Tal polnud ei lennukeid, ei töökodasid ega mehhaanikuid, ei lennuvälju ega üldse midagi. Haritud (oli vabal ajal omandanud juura-kraadi) ja diplomaatiliste võimetega mehena saavutas ta siiski Kuninglike Õhujõudude täieliku toetuse. Esimese tööna hakkas ta rajama uusi lennuvälju 3500′le pommitajale, mis pidid aegamööda USAst kohale saabuma hakkama. Senised lennuväljad Inglismaal olid niigi RAFi lennukeid pilgeni täis. Briti lennuväemarssal sir Arthur Harris oli talle igati abiks, vaatamata sellele, et pidi samal ajal juhatama oma lennuväeüksusi võitluses vaenlase vastu.
Uued lennuväljad rajati peamiselt East Angliasse, Londonist põhja pool. See oli ideaalne paik vaenlase ründamiseks – Belgia ja Hollandi rannik oli siit vaid 100 miili kaugusel.
Päris uute lennuväljade rajamine võttis paratamatult aega. Eakeril polnud võimalik kasutada USA pioneeriüksusi, mis polnud veel Inglismaale jõudnud, inglastel endil oli aga niigi tuline puudus tööjõust. Samuti takistas tõhusamaid ehitustöid Inglismaa niiske kliima. Üks tol ajal Eakeri juures töötanud ameerika tsiviilinsener olla kurtnud: “Seal kus on ehitus, on muda. Seal kus on sõda, on muda. Ja seal, kus on nii ehitus kui sõda, on ikka täitsa põrgu lahti.”
Sellegipoolest suutis Eaker 1942. aasta suvel – pärast seda, kui tema pioneeriväeosad koos rasketehnikaga olid kohale jõudnud – valmis ehitada mitu lennuvälja nende juurde kuuluvate barakkide ja töökodadega. Samuti organiseeris ta üsna tõhusalt toimiva meteoroloogiateenistuse, et olla paremini kursis siinsete hullumeelsete ilmastikuoludega, nagu ta ise ütles ning kaugluureüksuse, mis pidi välja valima sakslaste kõige tähtsamad tööstusobjektid. Kõiges selles abistasid teda ka Kuninglike Õhujõudude spetsialistid.
USAst lennukite Inglismaale toimetamine polnud just lihtne ülesanne. Neljamootoriliste pommituslennukite B-17 ja B-24 kütusevaru lubas teoreetiliselt küll läbida teekonna vahemaandumisteta Ganderist Newfoundlandilt Prestwicki Šotimaal, kuid Põhja-Atlandi heitlikud ilmad muutsid sellised ettevõtmised väheste kogemustega lenduritele suhteliselt riskantseks. Seetõttu andis Hap Arnold brigaadikindral Harold George’ile korralduse rajada kaks varulennuvälja Gröönimaa lõunatippu ning ühe Islandile, lisaks veel ühe tagavara-stardilennuvälja Goose Bay’sse Labradori poolsaarel. Kõik selleks, et ilmastikuraskustesse sattunud pommituslennukid võiksid vajaduse korral maanduda ja paremat lennuilma ootama jääda. Need vahelennuväljad võimaldasid teoreetiliselt võtta üle-Atlandi lennu ette ka hävituslennukitel, mis selleks puhuks olnuks varustatud lisakütusepaakidega. Tegelikkuses läbis teekonna USAst Suurbritanniasse õhu kaudu vaid väga väike hulk hävituslennukeid. Enamus neist toimetati sihtsadamatesse siiski laevadel, ehkki ka see teekond polnud ohutu, kuna põhja-Atlandil varitses suur hulk saksa allveelaevu ning paljud lendurid leidsid koos oma lennukitega märja haua ookeani põhjas veel enne seda, kui nad lahinguisse jõudsid.
Esimeseks 8. õhuarmee pommitajateüksuseks, mis 11. mail 1942 USAst Inglismaale jõudis, oli kahemootoriliste ründelennukite 15. eskadrill (paraku küll vaid meeskonnad, kuna lennukid olid transpordilaevadega ikka veel teel), ehkki Eaker ootas pikisilmi eelkõige neljamootorilisi strateegilisi pommitajaid. Esimene neljamootoriline jõudis (üksipäini!) Prestwicki lennuväljale alles 1. juulil. See oli 97. raskepommitajate eskadrilli B-17E. Paari päeva jooksul jõudis sihtpunkti siiski ka ülejäänud üksus, välja arvatud viis lennukit, mis olid teinud Gröönimaal hädamaandumise.

Boeing B-17E Flying Fortress

Eaker soovis kannatamatult esimest võimalust saata oma pommitajad vaenlast ründama, näitamaks, milleks ameeriklased võimelised on, nagu ta ütles. Mais kohale jõudnud 15. ründepommitajate eskadrill oli laenuks saanud RAF’i 226. eskadrilli ameerika päritolu Douglas A-20 Havoc tüüpi ründepommitajad (inglased ise olid sellele tüübile andnud nimeks Boston) ning nendega usinalt treeninglende korraldanud. Eaker plaanis korraldada 4. juulil – USA iseseisvuspäeval – rünnaku Luftwaffe lennuväljadele Hollandis. Sellest pidi osa võtma kuus 15. eskadrilli meeskonda, saadetuna kuuest kogenud Kuninglike Õjujõudude pommitajast. Rünnak pidi toimuma madallennul.
Asi hakkas viltu kiskuma juba Põhjamere kohal, kui liitlaste lennukeid märgati saksa laevadelt, mis lähenevast hädaohust koheselt õhukaitsele teatasid. Üks kolmest lennukist koosnenud lüli kaotas orientiiri ja pöördus Inglismaale tagasi. Teisel õnnestus küll jõuda oma sihtmärgini, milleks oli sakslaste lennuväli Haamstede lähistel, kuid ei suutnud seda täpselt pommitada ning pöördus kaotusteta Inglismaale tagasi. Kahel ülejäänud lülil vedas viletsamini. Bergen-Alkmaari lennuväljale lähenedes tabas neid õhutõrje marutuli. Pommid lasti küll läbi metallist paksu õhu teele, ent üks pommitaja oli saanud juba tabamuse ning alla kukkunud. Veelgi tihedam õhutõrjetuli ootas neid aga järgmise sihtmärgi, De Kooy lennuvälja lähistel. Kogenud briti meeskonnal õnnestus küll lennuvälja kohale lennata ja sihtmärki pommitada, kuid üks ameeriklaste Havoc sai täistabamuse ja kukkus kohe alla, teine sai tabamuse paremasse mootorisse ning oli sunnitud pommid suvaliselt alla viskama ja vaid ühe mootori ja läbilastud tiibadega kodubaasi Swanton Morley’s tagasi liipama. Eakeri Iseseisvuspäeva-ponnistus oli haledalt läbi kukkunud ja läinud kalliks maksma.
Strateegiliste pommitajate Inglismaale jõudmine läks ikka väga visalt. Juuli lõpuks oli 44 raskepommitajat (97. raskepommitajate grupp) Inglismaale jõudnud, kuid Eaker ei saanud ikka veel lennukeid rünnakule saata, kuna ilmnes järgmine häda – meeskonnad olid täiesti ette valmistamata. Paljud noored piloodid ei suutnud formatsioonis lennata ega osanud suures kõrguses hapnikusüsteemi kasutada, pardalaskurid polnud aga iial lennukist liikuva märgi pihta tulistanud.
Meeleheitel Eaker tegi kolonel Frank A. Armstrongile ülesandeks 97. grupp nii kiiresti kui võimalik lahinguvalmis seada. Armstrong oli tuntud karmi ja sirgjoonelise mehena ning nüüd alustaski ta väga intensiivseid treeninguid. Augusti alguses teatas ta, et 24 ekipaaži on lahinguvalmis ning 16. augustil saidki nood lahinghäire, mis pandi 8. õhuarmee päevikusse kirja kui “8. õhuarmee rünnakülesanne Nr 1″. Seekord polnud Eakeril enam plaanis sügavale vaenlase tagalasse tungida, vaid lasta pommitajatel lennata üle Inglise Kanali ja pommitada Roueni raudteesõlme ja samas lähedal asuvaid Sotteville’i depoosid. Viimane oli sakslaste üheks olulisemaks vedurite remondikeskusi, mis teenindas raudteed nii põhja Prantsusmaal kui Belgias ja Madalmaades.

Col. Frank A. Armstrong

Rünnakülesandel Nr.1 oli veel teinegi oluline tähendus. Nimelt olid briti lennuväejuhid ameeriklaste päevase pommitamise plaani suhtes üsna skeptilised. Nad ei uskunud, et 8. õhuarmee suudaks taolisi lahingmissioone ilma ränkade kaotusteta edukalt läbi viia. Nende oma pommitajad olid päevaste pommitusretkede ajal kaotanud vaenlase üha paremaks muutuvate Bf 109 ja Fw 190 rünnakutes kandnud raskeid kaotusi. Kindral Harris pakkus seetõttu ameeriklastele lisaks oma pommieskadrille. Eaker oli aga kindel, et tema B-17 ja B-24 tüüpi pommitajad, mis olid kaitserelvastusega paremini varustatud kui inglaste lennukid, suudavad tagasi lüüa mistahes vaenlase. Eriti veel, kui lennati tihedas formatsioonis, kui sai kaitset tõhusamalt korraldada. Lisaks kõigele võimaldanuks valgel ajal pommitamine kasutada Nordeni uut tüüpi pommisihikut, mis oli tol ajal optika ja mehhaanika viimane sõna ning selle pommisihiku abil olnuks olnud senisest täpsemini sihtmärke tabada.
Eakerit ei suutnud brittidest skeptikud aga ümber veenda. 8. õhuarmee ülemjuhataja kohale tema asemel oli vahepeal määratud tema hea sõber Carl Tooey Spaatz ning ta ise oli nüüd 8. õhuarmee pommiüksuste komandör. Mõlemad olid kindlad, et valitud taktika on ainuõige.
Too esimene all american pommirünnak ning seda ümbritsev õhkkond oli üsna show-maiguline, nagu ameeriklastele tihti tollal kombeks oli. Rünnakupäeval oli nende lennuväebaas tulvil ajakirjanikke, justkui olnuks tegu mingi suurejoonelise lennundusnäitusega. Eaker ise oli otsustanud rünnakus isiklikult osaleda ning see lisas asjale kõmulisust.
Üritus algas kuue B-17 stardiga Polebrook’i lennuväljalt. Pärast õhkutõusmist jagunes too grupp kaheks, millest üks suundus Dunkirk’i, teine aga Cherbourg’i poole. Mõte oli selles, et tõmmata vaenlase hävituslennukid eemale põhisihtmärgist Rouenist. 15 minutit hiljem startisid ülejäänud kuus raskepommitajat vahetus naabruses olnud Grafton Underwoodi lennuväljalt ning tolle grupi juhtlennukis (asjakohase nimega Yankee Doodle) viibis ka kindral Eaker. Lennuki komandöriks oli Frank A. Armstrong. Kui viimane lennuk oli silmapiiri taha kadunud, jäi lennuväebaasi jäänutele üle vaid põnev ootamine. Suitsetati, kuulati plaatidelt populaarseid svingihitte ja spekuleeriti reidi tulemuste üle.
Napp kolm tundi hiljem, veidi enne kella seitset õhtul, märgati esimest naasvat pommitajat. Vigastusteta jõudsid tagasi ka kõik ülejäänud pommitajad ning Eaker võis rahulolevalt oma võidusigari süüdata. Ta teatas ajakirjanikele, et kõik pommitajad olid oma lahingülesandega täielikult toime tulnud. Küsimusele vaenlase hävitajate ja õhutõrje kohta vastas Eaker, et neid küll kohati, ent mingit kahju nad ei teinud. (Saksa hävituslennukid olid küll ameerika kindluslennukitest mitu korda lähedalt mööda lennanud, kuid ründamisest hoidunud. Pigem soovisid nad sel sõjatandril uustulnukat lähemalt uudistada ning nagu üks saksa hävituslenduritest ütles, vaadata, mis lindudega tegemist on. Nad mõõtsid B-17 kiirust ja pommitamistäpsust ning püüdsid kindlaks teha, millisest suunast ja millise nurga alt oleks parim neid rünnata.)
Sakslastele ei toonud rünnak samuti kaasa märkimisväärseid purustusi – kokku visati alla 18 tonni pomme, millest – nagu hilisemad luurefotod näitasid – pooled märki tabasid.
Muidugi oleks Eaker soovinud enda käsutusse rohkem pommitajaid, kuna tosinaga polnud võimalik tõsiseid strateegilisi eesmärke saavutada. Sellegipoolest kandus tolle esimese rünnaku entusiasm üle ka järgmistele USA pommirünnakutele. 19. augustist 5. septembrini korraldati neid kokku kaheksa, kõiki eskortisid briti Spitfire’d ning ameeriklased ei kaotanud ühtki oma kindluslennukit.
6. septembril saabus aga kätte valus tõehetk. Eakeril oli nüüd kolm B-17 pommitajate gruppi (97., 301., ja äsja saabunud 92.) ning ta otsustas saata nelikümmend üks 92. ja 97. grupi B-17′t Méaulte’s paiknenud Avions Potez firmale kuulunud lennukitehast pommitama. Sakslaste võimu all oli tollest tehasest saanud lennukite remonditehas, milles taastati viga saanud saksa lennukeid.
Niipea, kui ameeriklased olid prantsuse rannajoone ületanud, ründasid neid sakslaste hävituslennuüksuse JG 26 “Schlageter” Fw 190 tüüpi hävitajad, kes pommitajaid saatnud Spitfiresid täielikult ignoreerides keskendusid B-17′te hävitamisele. Kaks kindluslennukit tulistati alla, mitu sai tõsiselt vigastada. Need olid 8. õhuarmee esimesed kaotused, mis peatasid ameeriklaste pommirünnakud rohkem kui kuuks ajaks.
9. oktoobril oli kindral Eakeri alluvusse ometi saabunud üle saja B-17 ja B-24 ning ta otsustas proovida saja-pommitaja-rünnakut. Selliseks taktikaks ju nood kindluslennukid mõeldud olidki! Sihtmärgiks valiti taas rasketööstuse- ja metallurgiaettevõtted Lille’is, kuna sinnani võisid lennata ka brittide Spitfire-saatehävitajad ning 8. õhuarmee vastformeeritud 1. hävitajategrupi P-38′d.
Kogu üritus hakkas kõigele vaatamata viltu kiskuma juba alguses. 19 Fortressi ja 10 Liberatorit oli sunnitud tehniliste viperuste tõttu juba mere kohalt Inglismaale tagasi pöörduma. Järelejäänud 79 kindluslennukit pressis edasi ning mandri ranniku lähedusse jõudes ründasid neid saksa Focke Wulffid (nende endi hinnangul umbes 60, tegelikult siiski ligi kolm korda vähem). Sakslased proovisid rünnata tagant ja alt, kuna nende hinnagul oli just sealt suurtele neljamootorilistele lihtsaim ligi pääseda. Selle nurga alt said kindluslennukid kaitsta end vaid kõhualuse turelli kuulipildujate abil. Esialgu oli see taktika igati edukas – sakslaste saagiks langes allatulistatutena üks Liberator ja kolm Fortressi. Inglismaale tagasi jõudnud 75 pommitajat kandsid kõik “lahingumärke”, mõni neist üsna tõsiseid. Ühe eriti tõsiseid vigastusi saanud lennuki mehaanikutemeeskonna ülem, vanemseersant Charles Chambers olla pärast lennuki ülevaatamist leidnud üle 200 kuuliaugu ja käratanud piloodile: “Kurat, leitnant, mida te mu laevaga* teinud olete?!”
Lille’i kohal peetud lahing tõi esile nii Eakeris kui Spaatzis tasakesi maad võtma hakanud kahtlused ja kõhklused. Eaker kirjutas oma päevikusse: “Kui liitlased soovivad Saksamaad võita, peavad nad kõigepealt tolle tööstusettevõtted elimineerima. Et seda edukalt teha, tuleb kõigepealt midagi Luftwaffe suhtes ette võtta.” Tõsi see oli – vaatamata Fortresside ja Liberatorite erakordselt võimsale kaitserelvastusele oli selgunud, et vaenlase hävituslennukid suudavad neid edukalt vigastada ja purustada. Saatehävitajad oleks olnud lahendus, kuid hetkel puudusid liitlastel hävituslennukid, mis suutnuks lennata koos pommitajatega Saksamaale ja tagasi ning vahepeal veel õhulahingut pidada. Veelgi enam – sellist hävituslennukit oli väga raske kui mitte võimatu isegi luua. Suurepärane briti hävitaja Spitfire oli eelkõige mõeldud lähikaitseks ning ameeriklaste endi P-38 ei suutnud samuti pikka reisi kaasa teha ja peale kõige osutus Euroopa sõjatandrile hävituslennukina sobimatuks ehkki Vaikse Ookeani piirkonnas oli näidanud end väga heast küljest. Muid hävitajaid polnud esialgu aga kusagilt võtta.
Meeleheitel Eaker ja Spaatz kavandasid Luftwaffe vastu muid abinõusid. Kuni selleni välja, et otsustasid saata eskordita pommitajad sügavale Saksamaale pommitama hävituslennukeid tootvaid tehaseid. Enne, kui nad selle enesetapjaliku plaani teoks teha jõudsid, juhtus midagi muud. Nimelt otsustas liitlaste kõrgem väejuhatus tungida Loode- ja Põhja-Aafrikasse ning hõivata seni prantsuse Vichy-valitsuse alluvuses olnud Maroko ja Alžeeria ning tõrjuda sakslased-itaallased välja Tuneesiast ja Liibüast. See omakorda andnuks liitlastele täieliku kontrolli Vahemere üle ning võimaluse Sitsiiliasse ja Itaaliasse tungimiseks.
Sissetung Aafrikasse oli kavandatud 1942. aasta novembriks ning kandis koodnimetust operation “Torch” (operatsioon “Tõrvik”). Seetõttu muutus liitlaste kõrgema väejuhatuse jaoks kõik ülejäänu teisejärguliseks. Kaheksanda Õhuarmee käsutusse jõudis üha napimalt uusi lennukeid nind mis veel hullem – väejuhatus ähvardas Eakerilt ära võtta ka tema seni kõige kogenumad pommitajaüksused. Lisaks sellele käskis kõrgem väejuhatus lõpetada rünnakud saksa tööstusettevõtete vastu ning suunata need mandri põhjarannikul olevate mereväebaaside, eriti aga Bresti, St. Nazaire ja Bordeaux’ vastu. Neis mereväebaasides hoiti ja parandati nimelt saksa allveelaevu, mis eriti viimasel ajal olid liitlaste konvoidelt üha suuremat tolli nõudma hakanud. Nüüd, kus operatsioon “Tõrvik” pidi peagi algama, olid taolised kaotused lubamatud.
Otse öeldes – Eakerile ei meeldinud neid allveelaevabaase pommitada. Sellegipoolest alustas ta 21. oktoobril pommirünnakutega ning taas polnud esimene rünnak edukas. Koguni 51 Fortressi ja Liberatorit pöördus enne sihtmärgini jõudmist mitmesugustel põhjustel Inglismaale tagasi ning sihtmärgini, milleks oli Lorient, jõudis vaid 15 pommitajat (97.grupp). Viimased lendasid 7000 m kõrgusel ning polnud sellelt kõrguselt suutelised sihtmärki tabama. Osa neist laskus 5500 meetri peale ja proovis uuesti, kuid ka sellest polnud abi. Alla visati 30 tonnist pommi, millest viis märki tabas, kuid ei teinud vaenlase rajatistele mingit erilist kahju. Üks rünnakutes osalenu meenutas hiljem, et pommid põrganud paksude betoonvarjendite pealt minema nagu pingpongipallid. Siiski kolm töökoda ja kaks ujuvdokki sai vigastusi ning vigastati kaht allveelaeva.
Enne kui pommitajad oma nina kodupoole pöörata jõudsid, lendasid kohale sakslaste eliitüksusse JG 2 “Richthofen” kuulunud Fw 190′d. Nagu Lille’i kohal, nii ründasid sakslased ka nüüd tagant. Kaks Fortressi tulistati kohe alla, peagi järgnes kolmas.

Consolidated B-24 Liberator

Ehkki ameeriklased olid kaotanud juba hulga lennukeid, ei katkestanud Eaker rünnakuid saksa allveelaevabaaside vastu. 9. novembril saatis ta 43 Fortressi ja Liberatorit St. Nazaire baasi pommitama. See oli eksperimentaalne rünnak, kuna prooviti pommitada madalamalt. Pommitajad pidid lendama piirkonda, mida kaitses 75 õhutõrjepatareid ning mida liitlaste lendurid seetõttu Flak City’ks kutsuma olid hakanud. Umbes 50 sakslaste õhutõrjepatareid olid relvastatud uute 88-millimeetriste seniitkahuritega. Nende väljatulistatud 10-kilone mürsk tähendas lennuki lähedal plahvatades surma ja hävingut. 31-st Fortressist, mis St Nazaire’ni jõudsid, õnnestus vaid kuuel vigastusteta sihtmärgi kohale jõuda ning neist omakorda kolm tulistati alla.
23. novembril 1942 toimus 8. Õhuarmee järjekorras viies rünnak saksa allvelaevabaaside vastu, taas St Nazaire’s. Seekord oli Luftwaffel neile eriti kuri üllatus varuks. Nimelt ründasid saksa hävitajad ameerika kindluslennukeid otse eest. Selle taktika oli välja töötanud üks Luftwaffe briljantsemaid taktikuid, ooberstleitnant Egon Mayer (102 õhuvõitu, Rüütlirist mõõkade ja tammelehtedega, hukkus 2. märtsil 1944) ning see jäi kuni sõja lõpuni üheks tõhusamaks abinõuks neljamootoriliste kindluslennukite vastu. Mayer oli nimelt uurinud üht nende poolel hädamaandumise sooritanud B-17′t ning jõudnud järeldusele, et otse eest rünnates sai neljamootorilisele enim kahju teha. Mõistagi nõudis see hävituslennuki piloodilt külma närvi ja head enesevalitsust, kuid need omadused olid enamikul saksa hävituslenduritest olemas, vaja oli ainult veidi harjutada. B-17′tel oli ninas vaid kaks 7,7-millimeetrist kuulipildujat, mis lisaks väiksele kaliibrile suure tõenäosusega ka harva märki tabasid. Korralikult treenitud saksa hävitajapiloot suutis aga vaid paari hästi sihitud mürsu abil ühe või mitu kindluslennuki mootoritest purustada. Lisaks oli taolisel otse-eest rünnakul ka oma psühholoogiline effekt – paljud ameerika lendurid lihtsalt kaotasid enesevalitsuse, nähes kuidas saksa hävitajad otse nende peale tormavad.
23. novembri pommirünnakus langes JG 2 hävituslennukite uue taktika ohvriks ameeriklaste 91. pommitajategrupp. Juba esimeses hävitajate rünnakulaines tulistati alla kaks Fortressi ning kaks said nii ränki vigastusi, et olid sunnitud Inglismaale tagasi pöörduma, kuhu nad vaevu jõudsid. Üks neist tegi hädamaandumise, milles lennuk täielikult purunes ning kolm meeskonnaliiget hukkus. Teine, mida juhtis kogenud piloot Charles Cliburn ja mis kandis nime Quitchurbitchin, suutis vaid mingi ime läbi maanduda kodulennuväljal Bassingbournis. Cliburn ise oli seejuures haavatud, lennuki elektri- ja hüdraulikasüsteem rivist väljas ning parempoolne kõrgustüür ei liikunud. Selle eest, et ta suutis lennuki nii koju tuua, et teised meeskonnaliikmed viga ei saanud, omistati Charles Cliburnile DFC.
Üheks oluliseks asjaoluks, mis aitas saksa hävituslenduritel paremini ameerika raskepommitajaid rünnata, oli see, et 12. detsembril 1942 sunniti üks Roueni tehaseid pommitanud 303. pommitajategrupi B-17 okupeeritud Prantsusmaal maanduma. Too lennuk, mis kandis nime Wulf Hound (reg. nr. 41-24585) saadi kätte peaaegu tervena, seati kiiresti lennukorda, ta sai uue pardatähise DL+XC ning tema peal said saksa hävituslendurid oma ründetehnikat lihvida. Hiljem, alates 1943. aasta septembrist, võeti too B-17 Luftwaffe pommituslennueskadrilli KG 200 relvastusse ning kasutati salaoperatsioonide läbiviimisel.
Eakeri üha kallimaks maksma minevatest rünnakutest tulenevat frustratsiooni suurendas veelgi see, et ülemjuhatus võttis talt ära tema parimad pommiüksused, mis läksid operatsiooni Torch käsutusse. Esimesena läks tema seni kõige kogenum 97. pommitajategrupp, mis viidi üle vastlaiendatud lennuväebaasi Gibraltaril. Viimasest pidi saama üks olulisemaid pommitajate baase Aafrika ründamisel. 301. pommitajategrupp oli järgmine, lisaks neli hävitajategruppi, mille Eaker oli suure vaevaga komplekteerida välja õpetada jõudnud. Seejärel läks 15. eskadrill, mis oli sooritanud 4. juuli rünnaku. Eakerile jäid vaid riismed.
Vaatamata kõigele püüdis Ira C. Eaker optimismi säilitada. 1943. aasta jaanuari keskel peeti Vichy marionettvägedelt hõivatud Casablancas kõrgetasemeline liitlaste konverents, millest võtsid osa USA president Franklin D. Roosevelt, briti peaminister Winston Churchill, vaba Prantsusmaa liider Charles de Gaulle ning mitmed juhtivad liitlaste väejuhatajad. Kohal oli ka kindral Eaker, kes esitas oma nägemuse liitlaste õhuvõitlusest teljeriikide vastu. “Kui RAF korraldab pommirünnakuid öösel ning meie suudaksime korraldada regulaarseid pommirünnakuid päeval, oleks tegemist niiöelda ööpäevaringse pommitamisega (Eaker kasutas väljendit bombing around the clock), mis varem või hiljem sakslaste kaitse lihtsalt ära väsitaks.” Churchillile Eakeri kõne meeldis ja ta võttis väljendi bombing around the clock ka oma kõnepruuki. Ameerika väejuhatus eelistas esialgu jääda pigem taktikaliste operatsioonide juurde kui hakata pidama pikaajalist strateegilist kampaaniat. Sellegipoolest pidid kõik kas omaette või avalikult tunnistama, et Eakeril võib olla rohkem õigus kui ta ise seda teab ning mida edasi sõda arenes, seda rohkem hakati tema väljaöeldud strateegia järgi Euroopas talitama.
Konverentsilt naastes pidi Eaker siiski esialgu jätkama sakslaste allveelaevabaaside ründamist. Sammhaaval jõudis ta siiski lähemale ka oma kinnisidee realiseerimisele, milleks oli ei rohkem ega vähem kui saksa lennukitööstuse purustamine. Oma põhieesmärgiks seadis ta saksa hävituslennuüksuste täieliku purustamise, mis aga – kui ajas veidi ette rutata – realiseerimata jäigi, kuna sõja lõpuks olid Luftwaffest järele jäänud praktiliselt just vaid hävituslennukite üksused.
Kuna Casablancas olid liitlaste liidrid kokku leppinud, et alustavad 1944. aasta kevadel sissetungi Prantsusmaale, anti Eakerile Luftwaffe vastasteks rünnakuteks üsna vabad käed. Kõik mõistsid väga hästi, et sissetungi Prantsusmaale võivad tugevad Luftwaffe üksused tõsiselt ohustada.
Nüüd pidi Eaker välja mõtlema, mis nipiga õnnestuks tal kõige efektiivsemalt Luftwaffe hävituslennuüksusi kahjustada. Tema käsutuses oli vaid kuus mittetäielikku pommitajategruppi (neli B-17 Flying Fortresside ja kaks B-24 Liberatorite), kokku napilt saja lennukiga. Vaevalt nädal pärast Casablanca konverentsi lõppu saatis ta oma 64 Fortressi ja 27 Liberatorit taas rünnakule. Fortressid pidid ründama allveelaevatehast Vegesack’is Bremeni lähedal ning Liberatorid samuti allveelaevatehast Wilhelmshafenis. Halva ilma tõttu olid Liberatorid aga sunnitud tagasi pöörduma oma baasi Inglismaal. Ka Fortressidel ei õnnestunud Vegesacki pommitada, kuna piirkond oli kaetud paksu pilvekihiga. Seetõttu otsustas üksuse komandör, kolonel Frank Armstrong, pommitada Wilhelmshafenit, mis oli nende sekundaarseks sihtmärgiks. Wilhelmshafen oli läbi pilvede vaevu nähtav. 64st Fortressist 53 suutsid siiski oma pommilasti enam-vähem õiges kohas alla lasta. Seejärel tormasid neile kallale saksa hävituslennukid ja hakkas tulistama õhutõrje. Ühtki neljamootorilist siiski alla ei tulistatud, ehkki mitmed neist said tabamusi. Nagu 8. Õhuarmee esimesed rünnakud, nii polnud ka see eriti tõhus, ometi näitas, et teatud tingimustel on ameeriklased suutelised ka päevasel ajal vaenlase rajatisi pommitama, ilma et ise ränki kaotusi kannaksid.
Järgmise kahe nädala jooksul proovis Eaker taas midagi uut – nimelt Ruhri oru pommitamist. Sellest pidi saama ameeriklaste esimene rünnak Saksamaa suurima tööstuspiirkonna vastu. Ruhri org sai ameerika lenduritelt peagi kibedavõitu ja iroonilise hüüdnime – Happy Valley (‘õnnelik org’) – kuna see oli väga hästi kaitstud ning sinna vaenulendu sooritada, liiatigi veel ilma saatehävitajateta, oli äärmiselt riskantne.
Esimeseks sihtmärgiks valiti suur raudteesõlm Hamm, mille kaudu toimus masinate ja tagavaraosade toimetamine põhja- ja idapoole. Juhul, kui Hammi kohal valitsenuks halvad ilmastikutingimused, oli tagavarasihtmärgiks Emden.
4. märtsil 1943 saatiski Eaker oma pommitajad teele. Ilm Saksamaa kohal oli küll pilvine, kuid loodeti hea õnne peale. Kolm esimesena startinud pommitajategruppi leidsid siiski peagi, et läbi pilvede on üsna mõttetu pomme alla loopida ning pöördusid tagasi. Neist hiljem startinud 91. pommitajategrupi liider, 22 aastane major Paul Fishburne seda esialgu ei teadnud ning rühkis oma viieteistkümne lennukiga edasi. Peagi taipas ta, et on ainus üksus piirkonnas, ent otsustas sellegipoolest ülesande täitmist jätkata, ehkki mõistis väga hästi, et sellest poleks ka midagi, kui ta nina kodupoole tagasi pööraks. Teel sihtmärgi poole ei kohatud erilist vastupanu. Saksa hävitajad olid saadetud esimest kolme pommitajategruppi püüdma. Hammi kohal hakkasid pilvedki hajuma ning pommitajad suutsid oma pommilasti enam-vähem täpselt raudteesõlme kohale poetada. Peagi jõudsid siiski kohale ka saksa hävituslennukid, mis asusid ameeriklasi kohe ründama. Ühe pommitaja kuulipildur hiljem meenutas: “Need hävitajad tulid meile nii lähedale, et ma pole nii lähedalt neid filmiski näinud. Üks kutt tuli isegi nii lähedale, et ma oleks võinud talle peaaegu käppa anda.”
Enne kui Fishburne tagasiteele asuda jõudis, oli kolm tema grupi Fortressi alla tulistatud. Neljas, raskesti vigastatud pommitaja kukkus Põhjamerre. Kõik üksteist masinat, mis Inglismaale tagasi jõudsid, olid vigastatud. Ühe pardal oli surnud meeskonnaliige, viis lendurit olid raskelt haavatud. Fishburne’i kindlameelsust ülesande täitmisel hinnati sellega, et talle omistati DFC ning teda ülendati auastme võrra.
Kaks nädalat hiljem saatis Eaker pommitajad taas Vulkani allveelaevaverffi Bremenis ja Vegesack’i pommitama. See oli seni toimunutest edaukaim pommirünnak – välja saadetud saja kolmest pommitajast tabasid 97 märki. Samas panid lendurid oma suureks meelehärmiks tähele, et ka saksa hävituslendurid on üht-teist juurde õppinud. Tagasiteel Inglismaale ründas pommitajaid umbes kuuskümmend vaenlase hävitajat, ning nagu ikka, otse eest. Üks ameerika navigaator märkis hiljem, et saksa hävitajate liikumine oli justkui mingi jube, kuid samas ka lummav koreograafia. Lennukite täpsed ja kindlad manöövrid rääkisid lendurite erakordselt heast väljaõppest ning see olnud eriti õõvastav. “Tundus, nagu oleksime lahingut pidanud mingi ilusate lindude parvega,” lisas ta.
Miss Bea Haven nime kandnud Fortressi saba-kuulipildur Casimer P. Piatek kirjutas pärast kodubaasi jõudmist päevikusse: “Pärast sihtmärgi kohalt eemaldumist ründas meid korraga 15-20 vaenlase hävitajat. Tulistasin neid oma 15 minutit. Järsku tabas meie lennuki sabaosa üks 20-millimeetrine mürsk ja lõi rivist välja vasakpoolse hapnikusüsteemi. Hakkasime 23 000 jala (7010 m) kõrguselt alla kukkuma. Kukkumine peatus umbes 12 000 jala (3660 m) kõrgusel. Mu kuulipildujad olid rivist väljas ja ma hakkasin ettepoole ronima. Kui olin sabaratta juurde jõudnud, hakkas lennuk uuesti kukkuma. Nägin juba Trabanit ja Ryanit (keskosa kuulipildurid), kes abitult keres vedelesid. Kui lennuk end jälle tasakaalustas, olime vaevalt 200 jala (60 m) kõrgusel vee kohal. Vaatasin Ryanit, tolle nägu oli nagu hakkliha. Mõtlesin – see mees on kindel mineja. Läksin edasi raadioruhvi ja nägin põrandal Gentryt (radisti), pool keha läinud. Phillipsil (kere ülaosa kuulipilduril) oli kolm 7,9-millimeetrist kuuli säärest läbi läinud. Mootori nr.2 kate oli minema lennanud ja osa stabilisaatorist minema viinud. Lendur ei suutnud nr. 2 propellerit pidurdada ja see jahvatas õhku kogu selle aja kui me koju lendasime. Vibratsioon oli nii kõva, et me arvasime, et laev laguneb koost.”
Õhkujahvatavast propellerist tulenev vibratsioon veenis Miss Bea Haveni pilooti, kapten Guy McClung’i lõpuks selles, et viimane võimalus ellujäänud meeskonnaliikmeid päästa on teha hädamaandumine Põhjamerel. Siiski hakkas Inglismaa juba paistma ja McClung venitas oma purustatud lennuki esimese kaldaäärse lennuväljani. Oma baasi jõudsid terveksjäänud mehed järgmisel päeval. Piatek kirjutas päevikusse: “Jõudsime just viimasel hetkel. Teised meie üksuse kutid jaotasid juba omavahel meie järelejäänud riideid.”
Ehkki 8. Õhuarmee pommitajate üksused olid kandnud lahingutes märkimisväärseid kaotusi, oli 1943. aasta maiks lennukite arv kasvanud kolmesajani. Lennukoolid USAs töötasid rekordvõimsusel ning lennukitehastest, mis olid nüüdseks hoo sisse saanud, tuli lakkamatu voona neljamootorilisi pommitajaid.
Mai keskpaigaks oli kindral Eakeri käsutuses juba nii palju raskepommitajaid, et ta võis kavandada 252-pommitajaga rünnaku Bremeni sadamalinnale. See pidi toimuma 11. juunil 1943. Paraku oli taevas Bremeni kohal paksude pilvedega kaetud, seetõttu rünnati teisi sadamalinnu – Cuxhavenit ja Wilhelmshavenit.
Selleks ajaks olid ameerika insenerid suutnud Euroopa oludele vastavaks kohandada ka P-47 Thunderbolt tüüpi hävitajad ning Eaker võis kasutada kolme oma saatehävitajate gruppi, mis suutsid pommitajaid saata kuni Aacheni ja Emdenini.
Sakslased nägid ette mis oli tulemas ning viisid oma tööstuskeskuste kaitsele täiendavalt umbes 300 hävituslennukit. Algamas oli õhusõja otsustavaim faas Euroopa kohal, milles kõik osapooled pidid kandma ränki kaotusi. Mai lõpuks olid ameeriklased mandri kohal kaotanud kokku 188 raskepommitajat ja 1900 meeskonnaliiget. Sakslaste kotused polnud pooltki nii suured, ent arvuline ülekaal, mis veel esialgu oli nende kasuks, hakkas aeglaselt võrdsustuma ning peagi ameeriklaste kasuks kalduma.
13. juunil saatis Eaker kuuskümmend Fortressi Kieli ja sada kaks Bremeni allveelaevabaase pommitama. 22. juunil korraldas ta 235 raskepommitajaga rünnaku Hüls’i kummitööstusele Ruhri orus, samal päeval pommitasid kaks Fortresside gruppi sakslaste autoremonditehaseid Antwerpenis, Belgias.
Juuli alguses polnud mitu nädalat korralikku lennuilma ning selle aja jooksul kavandas Eaker põhjalikult uut kampaaniat, mis sai hiljem nimeks “Blitz Week”. See tähendas hästikoordineeritud massilisi pommirünnakuid koos Kuninglike Õhujõudude raskepommitajatega.
Kampaania algas 24. juulil, kui 8. Õhuarmee 309 raskepommitajat ründasid sakslaste Norras asunud tööstusettevõtteid ja allveelaevabaase. Järgmised kaks päeva on aga jäänud siiani II Maailmasõja mustemateks. Nimelt otsustasid liitlased rünnata ja hävitada hansalinn Hamburgi. 24. juuli öösel vastu 25ndat saatis RAF Hamburgi pommitama 791 neljamootorilist raskepommitajat, mille tulemusena puhkesid linnas suured tulekahjud. Kaks päeva hiljem ründas samasugune inglaste koondis Hamburgi uuesti, kasutades nüüd tavalisi lennukipomme koos suurte kahetonniste süütepommidega. Selle tagajärjel puhkesid Hamburgi tänavatel enneolematud tuleorkaanid, kus temperatuur ulatus 1200 kraadini. Suurem osa Hamburgi vanalinnast hävis täielikult koos seal elanud 30 000 elanikuga. Järgmisel kahel päeval ründas linna lisaks inglastele veel iga päev 200 ameerika pommitajat. Sakslased olid masenduses ja küsisid: “Kus on meie hävitajad?” Põhjuseid, miks sakslased ei suutnud korralikku õhutõrjet Hamburgi kohal korraldada, oli mitu. Esiteks – nad ise ei pidanud Hamburgi sõjalisest seisukohast oluliseks sihtmärgiks ja eeldasid, et ka liitlased nii arvavad. Suuremad hävituslennukite üksused kaitsesid seetõttu olulisemaid tööstuspiirkondi. Kui suured liitlaste lennukiüksused nende radariekraanidele ilmusid, olid sakslased veendunud, et nood suunduvad lõunasse Ruhri tööstuspiirkonda ründama. Teiseks – inglased olid õppinud sakslaste öiseid hävitajaid juhtivaid “Freya” ja “Würtzburg” tüüpi radarisüsteeme segama, heites välja massiliselt pikki hõbepaberiribasid, mis õhku hõljuma jäid ning seetõttu olid saksa öised hävitajad n.ö. “pimedad” ega suutnud vaenlase lennukeid öises taevas üles leida. (Inglise koodnimetus sellele meetodile oli “Windows” – “aknad”) Hamburgi kaitses praktiliselt vaid 54 rasket ja 26 kerget õhutõrjepatareid ning 22 helgiheitjat. Seejuures pidid ka õhutõrjepatareisid juhtima “Würtzburg”-radarid. Seega olid mitte ainult öised hävitajad, vaid ka õhutõrjepatareid “pimedad”.
Rünnakud Hamburgi vastu aga jätkusid täie hooga. 28. juuli öösel ründasid linna taas 722 briti raskepommitajat, 30. juuli öösel 699 raskepommitajat. Selleks ajaks oli aga saksa lennuvägi juba toibunud ning inglastel polnud enam nii lihtne linna kohal askeldada.
Ameeriklaste 8. Õhuarmee ajas aga oma asju. 28. juulil korraldas Eaker seni kaugeima pommirünnaku Oscherslebenile, kus sakslased panid kokku Fw 190 tüüpi hävituslennukeid. 29. juulil rünnati taas Kieli laevatööstust ning Heinkeli lennukitehast Warnemündes. 30. juulil järgnes rünnak Fieseleri lennukitehasele Kasselis. Ka too lennukitehas tegeles peamiselt Fw 190 tüüpi hävitajate monteerimisega. Selle aja jooksul olid ameeriklased kaotanud allatulistatutena 88 pommitajat. Ülejäänud lennukite meeskonnad olid surmväsinud ning järgmise kahe nädala jooksul andis Eaker neile puhkust.
Veel enne nende sündmuste algust oli 8. Õhuarmee pidanud loovutama kolm oma pommitajategruppi – 44., 93., ja 389. – Põhja-Aafrikas loodud 9. Õhuarmeele. Kõik need olid varustatud Liberatoritega. 9. Õhuarmee juhatajaks oli määratud meile juba tuttav kindral Lewis Brereton, kes oli sõja alguspäevadel juhatanud lennuväeüksusi Filipiinidel. Selle õhuarmee esmaseks ülesandeks oli toetada briti üksusi, mis pidasid 1942. aastal ägedaid lahinguid kogenud saksa väejuhataja Erwin Rommeli alluvuses olnud Aafrika korpusega. Pärast sakslaste väljalöömist Liibüast, rajasid ameeriklased sinna kohe mitu uut lennuvälja, mille liivastele ja tolmustele maandumisradadele Liberatorid nüüd saabusidki. Ameeriklaste plaan oli alustada pommirünnakuid ühele olulisemale sakslaste majandusobjektile – Rumeenias asunud Ploiesti rafineerimistehastele. Tolle piirkonna ettevõtete purustamine oleks ameerika majandusanalüütikute hinnangul andnud saksa sõjamasinale ränga hoobi. Inglismaalt sinna kohale lendamine oli suure vahemaa tõttu välistatud, kuid Põhja Aafrikast oleks lisakütusepaakidega pommitajad olnud suutelised ülesannet täitma.
Kogu plaani põhiliseks kavandajaks oli kolonel Jacob Smart, kelle arvates oli kõige otstarbekam naftatöötlusettevõtteid rünnata madallennul. Eelkõige võimalikult suure tabamistäpsuse saavutamiseks. Liibüa kõrbe ehitati täismõõtmetes piirkonna makett ning pommituslendurid alustasid harjutamist.
Paraku polnud ameeriklastel õrna aimugi sellest, milline on nende ettevõtete kaitsesüsteem. Ameeriklaste endi hinnangul kaitses ettevõtteid vaid mõni rumeenlaste õhutõrjepatarei. Tegelikult oli naftatöötlustehaste kaitsmise eest vastutav saksa lennuväekindral Alfred Kerstenberg, kes oli piirkonna muutnud tõeliseks kindluseks, mida valvas ligi viiskümmend õhutõrjepatareid, mis omakorda olid varustatud kõige moodsamate saksa õhutõrjekahuritega ning mehitatud väga hea väljaõppe saanud seniitkahurväelastega. Lisaks sellele oli kindral Kerstenbergi käsutuses ümbruskonna lennuväljadel 69 hävituslennukit, kõik valmis sissetungijad maksku mis maksab peatama. Kreekasse olid rajatud sakslaste varajase hoiatuse jaamad.
Kindral Breretoni 178 Liberatorit alustasid oma lendu Ploiesti poole 1. augustil 1943. Üks lennuk purunes õhkutõusul, kümme pöördusid tagasi lennuväebaasi, kuna tolm ja liiv olid nende mootorid startimisel.rivist välja viinud. Ülejäänud 167 pommitaja teekond sihtmärgi poole oli kõike muud kui lihtne. B-24 nimega Wingo Wango, milles oli kogu üksuse navigaator, tõusis äkki ilma mingi hoiatuseta oma saba peale püsti ning kukkus Vahemere voogudesse. Albaania kohal olnud tiheda pilvkatte tõttu jagunes armaada kaheks grupiks, mis triivisid teineteisest eemale. Seetõttu ei tulnud esialgsest plaanist rünnata rafineerimistehaseid suure tiheda parvena enam midagi välja. Esimest kahte pommitajate eskadrilli, mida juhatasid kolonelid Keith K. Compton ja Addison Baker, ootasid Valahhia platoo kohale jõudes esimesed tõsised halvad üllatused. Comptoni eskadrilli juhtlennuk kaotas orientiiri ja suundus Ploiesti asemel ekslikult Rumeenia pealinna Bukaresti poole. Bakeri 93. pommitajategrupp küll märkas seda viga ning pöördus vasakule, Ploiesti poole, ent Comptoni grupp seda ei märganud ning pani edasi. Kui kõik need lennuüksused oleksid jõudnud Ploiesti kohale üheskoos, oleks saksa õhutõrjel olnud kindlasti väga keeruline neid tagasi tõrjuda, ometi läks ameeriklastel kõik nihu.
Esimesena jõudsidki vaevalt paarikümne meetri kõrgusel lennates rafineerimistehaste kohale Bakeri lennukid. Saksa õhutõrjepatareid hakkasid andma turmtuld ning Bakeri enda lennuk süttis põlema. Mõistes, et mäng on niikuinii läbi ja pääsu pole, suunasid Baker ja tema teine piloot John L. Jerstad oma põleva lennuki ühe tehasehoone pihta. Meestele anti postuumselt Aumedal. Ülejäänud Bakeri üksuse lennukid lendasid otse saksa õhutõrje marutulle, mõnedel läks korda ka pommid alla visata, enne kui puruks lasti. Pommitajategrupi lennukitest purustati lühikese aja jooksul rohkem kui pooled.
Sama saatus tabas ka järgnenud eskadrille. Kolonel John R. Killer Kane’i grupi kuueteistkümnest pommitajast tulistati alla üheksa. Kane’i teine piloot, leitnant Raymond B. Hubbard meenutas hiljem: “Tuli ümbritses meid igast küljest. Vaatasin oma küljeaknast välja ja nägin teisi meie grupi lennukeid läbi musta suitsu. Oli, nagu lennanuks me läbi põrgu.” Tema sõnu kinnitas 44. pommitajategrupi juht kolonel Leon Johnson: “Neile, kes polnud seal, on seda võimatu kirjeldada. Lendasime otse läbi tulelõõsa, lennukeid oli kõikjal meie ümber, mõned veel terved, teised juba ise leekides.”
Need pommitajateüksused, mis hiljem kohale jõudsid ning suutsid surma kaoses vältida, ei pääsenud ometi karistusest – lähedal paiknenud lennuväljadelt olid õhku tõusnud saksa hävitajad, mis kiirustasid sissetungijaid peatama. Mõned pommitajad, mis olid läbilastud paakide tõttu kaotanud hulga väärtuslikku kütust, püüdsid suunduda neutraalse Türgi poole, kus nende meeskonnad interneeriti. Mõned suutsid end vedada liitlaste valduses olnud Küprosele, Maltale ja Sitsiiliasse. Mõned püüdsid naasta kodulennuväljale Benghazis, Liibüas, kuid kukkusid enne kohalejõudmist Vahemerre. Kokku kaotas 9.Õhuarmee tolles ainsas rünnakus 53 Liberatorit allatulistatutena ning 310 meeskonnaliiget. Lisaks oli omadeni jõudnud lennukitest suur hulk nii vigastatud, et tuli maha kanda. 70 ameerika lendurit, kes olid alla tulistatud lennukitest välja hüpanud või muidu ellu jäänud, võeti sõjavangi. Kokku kaotas 9. Õhuarmee tolle reidi käigus surnute, interneeritute, vangivõetute või raskelt haavatutena 579 lendurit. 2. augustil 1943 oli õhuarmee käsutuses vaid 33 lennukõlbulikku neljamootorilist pommitajat. Seega oli kaotatud kaks kolmandikku kogu õhuarmee pommitajatest. Kahtlemata liiga kõrge hind. Sakslased taastasid paari nädala jooksul Ploiesti tootmisvõimsuse ja kogu ameeriklaste ponnistus – kui mitte arvestada kogemust, millest õppust võtta – läks luhta. Tolles õnnetus, ent eepilises reidis ellujäänud saadeti kõik Inglismaale tagasi, lennukid jäid Liibüasse.
Samal ajal kavandas kindral Eaker juba uusi ambitsioonikaid rünnakuplaane. Tema alluvuses olevate pommitajategruppide arv oli vahepeal kasvanud kuueteistkümneni ning nendest kolmandikuga kavatses ta rünnata Messerschmitti lennukitehast Regensburgis, ülejäänud kaks kolmandikku pidid samal ajal ründama Schweinfurtis asunud kuullaagritehast.
8. Õhuarmee luure oli nimelt välja selgitanud, et suurem osa saksa sõjatööstuses kasutatud kuullaagritest tuli just Schweinfurti tehasest ning kui too tehas maatasa teha, oleks sakslaste sõjatehaste töö tõsiselt takistatud. Ameeriklaste plaan oli selline, et Regensburgi ründav koondis lendab veidi eespool ning sellele järgneb teine, suurem, mille sihtmärgiks on Schweinfurt. Tagasi Inglismaale pommitajad selle reidi käigus pöörduma ei pidanudki, selle asemel pidid nad lendama üle Alpide ning maanduma värskelt Tuneesiasse rajatud lennuväljadel.
Regensburg-Schweinfurti rünnak oli planeeritud 17. augustile 1943. Selle kuupäeva oli Eaker valinud tähistamaks esimese ameeriklaste rünnaku aastapäeva Roueni raudteerajatistele. Paraku tõmbas tujukas Inglismaa ilm tollele kenale plaanile kriipsu peale – 17. augusti hommikul oli kogu East Anglia, kus asus enamik ameeriklaste lennuvälju, mähkunud tihedasse uttu. Regensburgi koondise juht, kolonel Curtis LeMay muutus üha murelikumaks. Poolteist tundi pärast planeeritud stardiaega tema kannatus katkes ja ta käsutas kõik oma lennukid stardirajale. Curtis LeMay oli tuntud äärmiselt karmikäelise ja distsipliini armastava komandörina. Tema alluvuses olnud meestel eriti vaba aega polnud, nad pidid pidevalt harjutama ja drilli tegema. Seetõttu oli ta saanud oma lenduritelt hüüdnimeks Raudperse (‘Ironass’). Treeningutest oli aga igal juhul tolku, kuna kõik tema 147 raskepommitajat tõusid tol hommikul peaaegu olematus nähtavuses kenasti õhku. See asjaolu omandab tähenduse, kui võtame arvesse, et kokkupõrked ja õnnetused startimisel olid tol ajal ka selge ilmaga üsna sagedased.
Udune ilm takistas ka saatehävitajate startimist. Mõnedel hävitajagruppidel siiski õnnestus pommitajatele järele jõuda, kuid nagu LeMay hiljem kibedusega meenutas, olid ainsatel hävitajatel, mida me nägime, mustad ristid tiibadel. Asi oli veelgi kehvem kui esmapilgul paistis – ülejäänud 230-st lennukist koosnenud pommitajatekoondise piloodid, kes polnud nii drillitud kui LeMay mehed ega osanud udus instrumentide järgi startida, suutsid õhku tõusta alles kolm ja pool tundi kavandatust hiljem. Seega oli taktikaline eelis kaotatud. Saksa hävitajatel oli nüüd võimalus rünnata LeMay pommitajaid, vahepeal tankida ning brigaadikindral Robert Williamsi juhitud Schweinfurti koondisele kallale lennata.
Vaevalt veerand tundi pärast Hollandi ranniku ületamist tungisid LeMay koondise tagumistele formatsioonidele kallale mitu saksa hävitajate eskadrilli. Kui need olid sunnitud tankimiseks oma lennuväljadele naasma, ilmusid kohe asemele teised. (Kokku osalesid ameeriklaste tagasilöömisel tol korral järgmised saksa hävituslennueskadrillid: JG 1, JG 2, JG 3, JG 11, JG 26, I/JG 27, II/JG 27, III/JG 54, II/JG 51, JGr 25, JGr 50, JG 300 ja NJG 101) Tundus, et sakslastele oli LeMay lennukite stoiline sisemaa poole marss heaks võimaluseks igasuguste uute nippide harjutamiseks. Nad ründasid ameeriklasi taas otse eest, pikeerisid nende poole otse ülevalt ning katsetasid neljamootoriliste kindluslennukite vastu oma uusi relvi – 21 cm rakette. Viimastega olid varustatud mõned Fw 190 tüüpi hävitajad, mis kandsid kummagi tiiva all üht taolist surmatoovat asjandust (ingl.k. ‘thing’). Kõige suuremaid kaotusi kandis 100. pommitajategrupp, mis asus ka kõige haavatavamal ja lendurite poolt vihatumal positsioonil ehk sabaotsa Charlie’l (ingl.k. ‘tail-end Charlie’). Kolonelleitnant Beirne Lay Jr. meenutas hiljem: “Ühe korra oli meie kallal koguni kaks saksa hävitajate eskadrilli. Nad rivistusid meie ette ja kütsid meie poole kõik mis neil oli. Meie kõrval lennanud B-17 plahvatas täielikult tükkideks. Tunni aja pärast oli selge, et kogu meie grupp lihtsalt annihileeritakse. Seitse meie lennukit oli juba alla tulistatud kuid sihtmärgini jõudmiseni oli ikka veel jäänud 35 minutit. Tol hetkel ei uskunud vist küll keegi, et me nii kaugele üldse jõuame.”
Hoolimata sellest, et LeMay pommitajategrupid olid kaotanud juba 17 lennukit, rühkis väekoondis visalt edasi. Regensburgi kohal visati pommid pärast hoolikat sihtimist alla ning selle tulemusena tehti lennukitehasele tõepoolest märkimisväärset kahju. Seejärel pööras LeMay oma lennukid lõuna poole ja suundus Tuneesia ja Alžeeria poole. Regensburgi-koondis oli kaotanud kokku 24 pommitajat, mis võrreldes Ploiesti fiaskoga ei tundunudki enam nii suur. Sellegipoolest oli suur osa Aafrikasse jõudnud lennukitest nii vigastatud ja auklikuks tulistatud, et ei suutnud enne tõsist remonti Inglismaale tagasi pöörduda. Pärast tankimist ja pealiskaudset remonti lennuväljadel lendasid LeMay lennukid siiski üle Prantsusmaa tagasi oma kodulennuväljadele Inglismaal, kusjuures kolm lennukit kukkus alla, kuna Saksamaa kohal saadud vigastused osutusid ikkagi liiga ränkadeks, et nii pikk lend ilma põhjaliku remondita ette võtta.
Brigaadikindral Williamsi juhitud Schweinfurti koondisel vedas veidi viletsamini. Kui nemad Saksamaa kohale jõudsid, olid saksa hävituslennukid juba uuesti tangitud ja laskemoonaga varustatud. Rünnakud ameerika pommitajatele algasid kohe, kui nood olid Belgia ranniku ületanud. Seekord ei rünnatud aga mitte tagumisi gruppe, vaid kontsentreeriti eesmistele, millest ühes lendas ka brigaadikindral Williams. Eriti räsida said 91. ja 381. grupp. 381. grupi pardalaskur Tom Murphy meenutas: “Saksa hävitajad lendasid otse läbi omaenda õhutõrjetule. Sellist asja polnud ma veel enne läinud. Muidu nad ikka ootasid väljaspool õhutõrjetuld, kuid seekord ei mallanud nad oodata ja sööstsid meile otse õhutõrjemürskude plahvatuste vahelt kallale. Välja vaadates nägin, kuidas üks 91. grupi Fortress, seejärel aga kohe teine 351. grupi oma alla kukkusid. Ühtki langevarju ma ei märganud…”
Üksteise järel alla tulistatud pommitajad jätsid seitse kilomeetrit allpool maha selgelt märgatava raja. Ameerika lendurites tekitas see kollakasoranžide plahvatuste rida õõva – iga selline plahvatus tähistas allatulistatud B-17′t. Schweinfurti kohale jõudnud, püüti taas pommid võimalikult täpselt alla visata. Äralend polnud enam nii kohutav, kuna kohale jõudis 86-st P-47st koosnenud saatehävitajate üksus ning võttis saksa hävituslennukitega tegelemise enda peale. Sellegipoolest kaotas Schweinfurti rünnanud pommitajatekoondis 36 lennukit ja 360 meeskonnaliiget, arvestamata neid, kes olid ikka veel surnute ja haavatutena tagasilendavate pommitajate pardal.
Üks B-17, mis kandis nime El Rauncho ning mis oli saksa õhutõrjetules väga tõsiselt viga saanud, suutis teha rattad-sees hädamaandumise ühel East Anglia tagavaralennuväljal. Lennuki kaks mootorit olid sodiks lastud ja enamik süsteeme ei töödanud ning mitu meeskonnaliiget surnud ja haavatud. Piloot Randolph Jacobs maandas lennuki kenasti 260 km/t kiirusel (maandumisklapid rivist väljas!) “kõhuli” maandumisrajale ning see libises sädemeid pritsides mööda asfaltrada kuni jäi lõpuks vaevalt seitsme meetri kaugusel pidama ühest raja lõpu lähedale pargitud lennukist. Lennukist välja ronides oli Jacobs kommenteerinud: “Ma arvan, et nad vist ei tahtnud meid enda poltide ja mutrite vabriku juures näha…”
Tegelikult ei teinud too 17. augusti reid saksa kuullaagritehasele erilist kahju, seetõttu kavatses Eaker rünnakut korrata. Kahe nädala jooksul korraldas ta rünnakuid vaid lähedalolevatele objektidele Prantsusmaal ning neid reide saatis tugev hävitajate eskort. Samal ajal koostas ta Saksamaa tähtsate tööstusobjektide ründamiseks uut suurt pommitajatekoondist. Nüüd kavatses ta lühikest ja võimast kolmepäevast kampaaniat. See algas 8. oktoobril, kui 400st pommitajast koosnenud pommitajatearmaada ründas Bremenit. Kaotused – 30 pommitajat. Järgmisel päeval võeti ette 8. Õhuarmee seni kõige kaugem pommirünnak – 51 pommitajat ründas Danzigi (Gdanski) sadamat, samal ajal pommitas 327 raskepommitajat sakslaste tehaseid Poolas ja Saksamaa idaosas. Kaotati 28 pommitajat. Kolmandal päeval, pühapäeval, 10 oktoobril lendasid eelmistel päevadel terveks jäänud lennukid pommitama Münsteri raudteesõlme Põhja Saksamaal, taas kaotati 30 lennukit.
Järgnevatel päevadel läks ilm halvaks ning lennata ei saanud, see oli lenduritele kauaoodatud puhkuseks. Kuid seda õnne jätkus vaid teisipäeva, 14. oktoobrini, mil Eaker mehed taas lennukitesse kamandas. Sihtmärgiks taas Schweinfurt.
Seekordne rünnak osutus eelmise veriseks korduseks. Reidil osales 291 ameerika neljamootorilist. Niipea, kui saatehävitajad olid kütuse lõppedes tagasi pöördunud, lendasid kohale saksa hävituslennukid. Kõige rohkem kartsid ameerika lendurid raketi tabamust. “Kui saksa lennukite kuulipilduja- ja suurtükituli tappis Fortresse aeglaselt, siis raketist tabatud pommitaja lendas tavaliselt võimsa plahvatusega kildudeks,” meenutas üks tolleaegne pommituslendur ja lisas: “Nägin kord, kuidas rakett tabas ühe meie kõrval lennanud lennuki tiiba. See rebenes küljest – mootorid ikka veel töötamas ja propellerid pöörlemas – kiskudes kaasa suure osa lennuki kere plekki, tuues nähtavale meeskonna, mis selleks ajaks oli loodetavasti šokist surnud. Seejärel alustas vrakk pikka ja aeglast kukkumist Saksamaa poole.”
Sakslased kasutasid ka uut taktikat, mida nad olid proovinud mõni päev varem Münsteri kohal. See seisnes selles, et hävitajaeskadrill valis välja ühe pommitajategrupi, eraldas selle ülejäänud pommitajate eskaadrist ning hävitas. Seekord valiti ohvriks 305. pommitajategrupp, mis kaotas oma 18-st lennukist 16 veel enne sihtmärgini jõudmist. Taas märgistas teed Inglismaalt Schweinfurti ja tagasi allatulistatud ameerika pommitajate rida. Mandri kohal oli alla tulistatud 60 pommitajat, viis lennukit purunes maandumisel Inglismaal. Tagasijõudnud lennukitest umbes 130 oli tõsiselt vigastatud ning 12 tuli peale esialgset ülevaatust kohe maha kanda.
Tol reidil näitasid ameerika lendurid üles ennenägematut surmapõlgust – mõned meeskonnad viisid oma lennukid pommitamispositsioonile vaatamata sellele, et masin oli vigastatud või leekides. Ometi polnud sellest vaprusest küllalt. 8. Õhuarmee oli kaotanud nädala jooksul surnute ja haavatutena ligi 2000 meest, allatulistatud lennukitest rääkimata. Kindral Eakerile sai üha selgemaks, et niimoodi see edasi minna ei saa. Vaja on saatehävitajaid, mis suutnuks pommitajaid kaitsta kogu reidi jooksul. Nagu peagi selgus, oli taoline hävitaja käeulatuses.

4. Pearl Harbor – USA astub sõtta

Erinevate maade ajaloolased on hiljem andnud tollele sündmusele erinevaid hinnanguid. Jaapanlaste arvates oli rünnak USA laevastiku põhibaasile Pearl Harboris 7. detsembril (jaapanlaste kalender näitas tol ajal juba 8. detsembrit – Jaapan asus teispool kuupäevaraja) möödapääsmatu. USA seisukohast oli rünnak muidugi alatu kallaletung. Üheaegselt Pearl Harboriga ründasid Jaapani lennukid ka teisi USA Vaikse Ookeani mere- ja lennuväebaase, peamiselt Filipiinidel, mis sõltus tol ajal nii poliitiliselt kui majanduslikult USAst. Jaapanlaste eesmärk oli vabastada Aasia lääneriikide mõju alt, seetõttu oli kohalike vastupanu eriti sõja alguses suhteliselt nõrk, sageli aga lausa abistati jaapanlasi.

Rünnak oli põhjalikult kavandatud ja ette valmistatud. Kokku osales selles kuus jaapanlaste lennukikandjat ja 350 lennukit, peamisteks sihtmärkideks olid USA sõjalaevad, tähtsuselt järgmisena aga ameeriklaste lennuväljad.

Kummalise juhuse tahtel olid samal hommikul Havai lennuväljade poole teel ka uhiuued Boeing B-17D tüüpi pommitajad. Nad pidid Hickami lennuväljal, mis oli just Pearl Harbori külje all, sooritama tankimiseks vahemaandumise, et jätkata siis lendu oma sihtpunkti, Clarki lennuväljale Filipiinidel. Oahu saarele lähenedes märkasid lendurid saare lähedal õhus väikeste lennukite gruppe. Need polnud ei armee ega ka laevastiku lennukid – oma sissetõmbamatute telikutega meenutasid need pigemini tsiviillennukeid.

Boeing B-17D

Mõned B-17 meeskonnaliikmeist arvasid koguni, et neile on aueskort vastu saadetud. Kui grupi juht, kapten Richard H. Carmichael alustas Hickami lennuväljale maandumist, märkas ta, et maandumisrada on kummaliselt auklik. Ka pani ta tähele siit-sealt tõusvaid rasvaseid suitsusambaid. Hickamil oli selgelt midagi viltu. Seetõttu otsustas Carmichael keerata oma lennuki nina naabruses oleva Wheeleri lennuvälja poole, mis on 13 miili põhja pool. Tema kõrval lennanud leitnant Harold N. Chaffin järgis tema eeskuju. Kuid neli ülejäänud lennukit olid kütusenappuse tõttu sunnitud maanduma ikkagi Hickami lennuväljale. Kolmel see õnnestuski, vaatamata õhutõrjepatareide turmtulele ning lennuvälja kohal ringi tuiskavatele, punaste sõõridega tähistatud hävituslennukitele. Neljas B-17, mida juhtis Frank B. Bostrom, võttis uuesti kõrgust ning seisis korraga vastamisi kuue jaapani Zeroga. Bostromi pommitajal, nagu ka ülejäänud B-17-tel polnud pardarelvastust, kuna see kui lisaraskus oli pikaks lennuks maha võetud. Nüüd oli tema ainsaks pääsemisvõimaluseks laskuda puulatvade kõrgusele ning püüda leida mõni lagedam plats kuhu hädamaandumine sooritada.

Samal ajal olid Carmichael ja Chaffin Wheeleri lennuväljani jõudnud ning nägid nüüd, et seegi oli täielikult purustatud. Viimase võimalusena lennati tillukesele Haleiwa lennuväljale, mis jaapanlaste arvates oli tähtsusetu ning seetõttu rünnakutest puutumata jäänud, ja maanduti sinna, ehkki suurtele neljamootorilistele pommitajatele oli maandumisrada enam kui napp.

Nii kummaline, kui see ka ei tundu, kuid kõigil kuuel neljamootorilisel pommitajal oli keset lahingumöllu korda läinud ilma tõsiste vigastusteta maandumine, ka ei saanud ükski meeskonnaliige vigastada.

Nüüd oli Havaile aga lähenemas teine kuuest B-17st koosnenud grupp. Neist neljal õnnestus rünnakulainete vaheajal Hickamil maanduda, kaks jäid aga hiljaks. Zero kuulist tabatuna süttisid ühe lennuki raadioruhvis olnud signaalraketid ning lennuk lahvatas põlema ning kukkus alla. Ka teine lennuk sai tabamuse, suutis aga piloot Robert H. Richardsi juhtimisel madallennul jõuda Bellowsi tsiviillennuväljani ning seal hädamaanduda.

USA armee lennuvälju ning seal seisnud lennukeid oli tabanud täielik häving – kaks kolmandikku ameeriklaste Havai lennuväljadel asunud sõjalennukitest purustati (231-st jäi enamvähem lennukõlbulikuks alla 80).

Mõni tund hiljem toimus rünnak Filipiinidele, mida ameeriklased ise “väikeseks Pearl Harboriks” nimetasid. Ehkki too rünnak ei tulnud ameeriklastele enam üllatusena, olid ameerika sõjaväelased Pearl Harboris juhtunust nii vapustatud, et ei suutnud midagi mõistlikku välja mõelda. Lõpuks otsustasid nad saata 18 B-17 tüüpi pommitajat Taivanil asunud jaapani lennuväebaasi ründama enne, kui jaapanlased sealt nendeni jõuavad. (17 uhiuut, veel täielikult komplekteerimata pommitajat oli saadetud pooleldi ettevalmistusel olevale Del Monte lennuväljale Mindanao saarel, mis jäi jaapani lennukite tegevusraadiusest kaugemale.) Paraku puudus ameeriklastel veel sõjakogemus ning nad ei suutnud kiiresti tegutseda, enne jõudsid jaapani lennukid kohale. Kaheksateistkümnest Luzoni lähedal asunud Clark’i lennuväljal olnud B-17-st purustati 16, lisaks veel 22 P-40 ja P-35 tüüpi hävitajat ning mõned B-10 ja B-18 tüüpi, lootusetult vananenud pommituslennukit, mis oleksid tol ajal juba muuseumi eksponaatideks kõlvanud. Jaapanlaste rünnak toimus kolme lainena ning tunni aja jooksul tulistasid jaapani lendurid vahetpidamata kõike, mis nende arvates vähegi kuuli vääris. Vaid vähestel ameerika hävituslennukitel õnnestus õhku tõusta ja jaapanlastele vastu hakata. Jaapanlased ise kaotasid rünnakutes osalenud lennukitest alla 10%. Sellegipoolest otsustas Filipiinide lennuüksuse komandör, kindralmajor Lewis H. Brereton, järelejäänud lennukitega vasturünnaku korraldada. Kuna 9. detsembril ei saanud halva ilma tõttu seda teha, lükkus rünnak järgmisele päevale. Korralikust, hästi läbi mõeldud ja planeeritud rünnakust ei saanud muidugi juttugi olla. Kuid ameeriklased pidid lihtsalt midagi ette võtma, liiatigi nõudis kohest vastuhakku USA üldsus. Üheks tuntumaks nende päevade kangelaseks sai kapten Colin Kelly, kes startis oma B-17-ga Clarki lennuväljalt. Tema lennuk kandis kolme 275 kilost pommi ja ta pidi leidma ja hävitama Luzonist kusagil põhja pool asuma pidanud jaapanlaste lennukikandja. Kelly ja tema meeskond seda ei leidnud, kuid nad märkasid üht teist suurt laeva, mis oli teel Filipiinide ranniku poole ning mida saatis pool tosinat väiksemat sõjalaeva. Kelly meeskonna pommisihtur juhatas lennuki tolle suurema sõjalaeva poole ja lasi pommid teele. Kaks esimest pommi plahvatasid laeva lähedal vees, kolmas tabas aga ahtri suurtükitorni, mis plahvatas ja mähkis laeva peagi tihedasse suitsupilve. Samas jõudis kohale üks lähedal patrullinud jaapani hävituslennuk. B-17 kuulipildurid avasid selle pihta tule ning Kelly suunas lennuki lähimasse pilverünkasse. Just siis, kui meeskond arvas, et on väljapool hädaohtu, ründas jaapani hävitaja uuesti ning selle kuulipildujatuli tappis kaks meeskonnaliiget ja vigastas pommitaja juhtimispaneeli. Jaapanlane ründas veel, tekitades pommitajale üha suuremaid vigastusi. Järelejäänud meeskond hüppas langevarjudega lennukist välja. Kelly ise otsustas väljuda viimasena, püüdes hoida lennukit samal ajal tasakaalus, et meeskonnal oleks parem välja hüpata. Paraku ei saanudki ta ise seda teha. Saanud järjekordses rünnakus raskelt haavata, suunas ta lennuki vaenlase laeva pihta, mis sai kokkupõrke tagajärjel nii tõsiselt vigastada, et uppus. Järgmisel päeval kirjutas “The New York Times”, et Kelly – võimaldades oma meeskonnaliikmeil välja hüpata – uputas kangelaslikult jaapani lahingulaeva “Haruna”. Tegelikult ei asunud “Haruna” 10. detsembril isegi mitte Filipiinide lähedal. Millist laeva Kelly meeskond ründas, pole tänini täpselt teada.

Nüüd oli kindral Breretonile alles jäänud veel vaid 17 pommituslennukit, mille ta otsustas evakueerida Darwinisse, Põhja Austraalias. Seal seati nad lahingukorda ning esialgsete plaanide kohaselt pididki sealt jaapanlaste vastu rünnakuteks startina, tehes tankimiseks vahemaandumise Del Monte lennuväljal. Sellele plaanile tõmbasid aga jaapanlased peagi kriipsu peale, kuna 17. detsembriks oli rinne jõudnud juba nii kaugele, et nad kontrollisid täielikult õhuruumi ka Mindanao kohal.

Vahetult pärast rünakut Pearl Harborile hakati otsima võimalusi Jaapanile vastulöögi andmiseks. Mereväe kaptenid Francis S. Low ja Donald B. Duncan jõudsid peagi järeldusele, et ehkki USA mereväel puuduvad suure tegevusraadiusega, lennukikandjail baseeruvad pommitajad, sobivad selleks otstarbeks ehk armee lennuväe arsenalis olevad B-25 Mitchell tüüpi pommituslennukid. Nad tulid järeldusele, et B-25 Mitchell tüüpi pommitajaga oleks teoreetiliselt võimalik lennukikandjalt startida (ehkki mitte maanduda) ja niimoodi jaapanlastele vasturünnak korraldada. Visandanud oma plaani, saatsid nad selle Washingtoni kindral Henry H. Arnoldile, kes arvas, et plaan on küllalt hullumeelne, ent võib siiski õnnestuda. Ta tutvustas seda ka omaaegsele tuntud võiduseõidulendurile, nüüd armeelennuväe kolonelleitnant Jimmy Doolittlele ja tegi talle ettepaneku lennukatseid alustada.

Jimmy Doolittle

Ehkki paberil tundus kõik selge, osutus tegelikkus keerulisemaks – B-25-d olid lihtsalt liiga rasked. Seetõttu roogiti neist kõik liigne välja. Armeelenduritel puudusid ka kogemused lennukikandja tekil asuvalt lühikeselt stardirajalt õhkutõusmiseks. Ometi ei jätnud Doolittle jonni, ta suundus Wrighti lennuväebaasi Ohios, kus lasi lennukid enda juhtnööride järgi modifitseerida ja alustas Eglini lennuväebaasis Floridas oma välja valitud meestega treeninguid, katsetas nii kaua, kui asi välja tulema hakkas ja 1942. aasta märtsi alguseks olid mehed oma “võimatuks missiooniks” valmis. Plaani järgi pidid armeelendurid pommitajatega lennukikandjalt startima, pommitama sõjalisi objekte Jaapanis ja hea õnne korral Hiinas maanduma. Enamus mehi mõistis, et isegi kui neil õnnestub Jaapanini jõuda, on võimalused sealt edasi Hiinasse lennata minimaalsed. Siiski oldi kangelasteoks valmis. Armee juhtkond andis operatsiooniks üsna vastumeelselt loa ning Doolittle ja tema lendurid sõitsid Almeda mereväebaasi Californias. 1. aprillil astusid nad lennukikandja “Hornet” pardale, nende käsutuses oli 16 spetsiaalselt ette valmistatud B-25′t ning sõit Jaapani poole algas. Karistusoperatsioon pidi algama 19. aprillil ning ettevalmistused selleks läksid sujuvalt, kuni 18. aprilli hommikuni mil kogu plaani ähvardas untsuminek. Nimelt oli jaapani merevägi jaotanud kalalaevadele raadiosaatjad ning andnud kaluritele korralduse igasugusest kahtlasest liikumisest merel teatada. Nüüd nägigi “Horneti” vahimadrus üht taolist kalalaeva ning radist teatas, et too oli mingi teate Tokyosse edastanud. “Toimkond 16″ (“Task Force 16″) – nagu “Hornetit” ja tema pardal asunud armeepommitajaid tol korral nimetati – asus aga jaapanist ikka veel 650 meremiili kaugusel, 200 miili planeeritud stardipositsioonist ida pool. Mida teha? Operatsiooni juhtinud admiral William F. Halsey, kes asus “Hornetit” saatnud lennukikandjal “Enterprise” otsustas minna riskile ja saatis “Hornetile” teate: “Lennukid välja. Kolonel Doolittle’ile ja tema vapratele meestele – õnn kaasa ja Jumal teid kaitsku.” Doolittle andis korralduse laadida igasse lennikisse 50 lisagallonit kütust ning andis läbi laevaraadio korralduse: “Armeelendurid tähelepanu! Masinatesse!” Doolittle ise startis esimesena, tema järel kõik ülejäänud lennukid. Kuupäev oli 18. aprill, kell 8.20 kohaliku aja järgi. Kell 12.30, pärast neljatunnist lendu, lasi Doolittle oma pommid ühe Tokyo tehase kohal lahti. Temaga samas formatsioonis lennanud kaheksa lennukit tegid seda sama. Ülejäänud lennukid pommitasid dokke Yokohamas ja kütuserafineerimistehast Nagoyas ning terasetööstust Kobes. Üks lennuk, mis oli enne märgini jõudmist vaenlase hävitajate kätte jäänud, poetas siiski oma pommilaadungi merre, enne kui Hiina poole põgenes.

Doolittle'i B'25'd startimas Tokyo pommitamisele

Vaatamata jaapani õhutõrjele ei saanud ükski 16st Doolittle’i pommitajast tõsisemalt kannatada. Vaid ühe, kapten Edward J Yorki juhitud lennuki kütusepaak lasti auklikuks ja kütust kaotanuna oli sunnitud lendama N. Liitu, kus ta 60 km Vladivostokist põhja pool maandus ja meeskond interneeriti. (Pärast sekeldusi said nad sealt siiski tulema ja jõudsid – tõsi küll, ilma lennukita – Hiinasse). Ülejäänud 15st B-25st jõudis 11 kesk-Hiinasse ning enamus meeskondi – suutmata leida kokkulepitud maandumislennuvälja – päästis end lennukist langevarjuga välja hüpates. 55st sedasi end päästa üritanud mehest üks hukkus. Üks meeskond, kes oli välja hüpanud Nanchangi lähistel, sattus jaapani nukuvalitsuse armee kätte, kus piloot ja pardainsener hiljem jaapanlaste poolt hukati, ülejäänud kolm meeskonnaliiget jäid aga sõja lõpuni sõjavangi. Neli ülejäänud lennukit tegid hädamaandumise või kukkusid puruks. Neist kahe meeskonnad pääsesid vigastusteta, üks lennuk maandus jällegi Nanchangi lähedale, meeskond vangistati, piloot hukati ja tüürimees suri hiljem vangistuses. Viimane lennuk – Ruptured Duck -üritas teha hädamaandumise Hiina ranniku lähedale vette, kuid purunes täielikult ning vaid üks meeskonnaliige pääses tõsisemate vigastusteta. Ta tassis oma vigastatud meeskonnakaaslased rusudest välja ja hoolitses nende eest nii kaua, kuni kohalikud appi tulid nad ülejäänud ameeriklaste juurde aitasid.

19. aprilli hommikul oli Doolittle peaaegu veendunud, et kõigi teiste lennukite meeskonnad on hukkunud. Hiinlaste abiga lootis ta siiski veel mõned mehed üles leida. Paraku sai ta teate, et peab viivitamatult Washingtoni ilmuma. Doolittle kartis, et tal tuleb sõjatribunali ette astuda. Washingtoni jõudnud, oli tema üllatus aga suur, kui talle selle asemel hoopis Aumedal rinda riputati ja ta ise brigaadikindraliks ülendati.

Seda, mida too lootusetu ja sõjalisest seisukohast mõttetu rünnak ameeriklaste – nii tsiviilisikute kui sõjaväelaste – moraalile andis, on võimatu üle hinnata. Jaapanlased seevastu seisid vastamisi kibeda tõsiasjaga, et varem või hiljem hakkavad ameeriklased Jaapani linnade vastu regulaarseid rünnakuid korraldama. Jaapani kindralite usaldusväärsusesse, kes olid avalikkusele kinnitanud, et Jaapani linnadele ei lange ühtki vaenlase pommi, oli löödud esimene mõra. Admiral Isoroku Yamamotole sai selle rünnakuga selgeks, et tema plaan hävitada rünnakuga Pearl Harborile USA Vaikse Ookeani laevastik, sealhulgas lennukikandjad, oli läbi kukkunud. Hiljem, 1942. aasta juunis toimunud Midway lahingus, mille käigus Jaapani laevastik sai esmakordselt tõsiselt lüüa, leidis see veelkord kinnitust.

Loomulikult oli Jimmy Doolittle’i hulljulge rünnak avaldanud muljet ka armeelennuväe ülemjuhatajale, kindral Arnoldile, kes soovis Vaikse Ookeani piirkonna lennuväejuhtide seas tõsiseid muudatusi teha. Nimelt polnud juba aastaid sealsete lennuväejuhtide suhted Vaikse Ookeani piirkonna vägede ülemjuhataja, kindral Douglas MacArthuriga just kõige sõbralikumad, pärast sõja alguse sündmusi ja lüüasaamisi ägenesid vastastikused süüdistused veelgi ning nüüd seadis Arnold Doolittle’i kandidatuuri koos teise, mitte vähem teeneka lennuväelase, kindralmajor George C. Kenneyga Kaug-Ida lennuüksuste ülemjuhataja kohale. Arnoldi suureks üllatuseks valis MacArthur siiski Kenney. Viimane oli oma lüheldase kasvu (164 cm) tõttu saanud hüüdnimeks “Pint-Sized” (‘Pindisuurune’ – ‘pint’ oli USAs tavalise õllekannu suurus), sellegipoolest tunti teda kui head lendurit ja inseneri ning otsekohese jutu ja otsustava tegutsemisega meest.

Jõudnud 1942. aasta augustis Austraaliasse, pidi Kenney kõigepealt kuulama MacArthuri pikka kaebekõnet, mis kõik lennuväes valesti või puudu on. Kui MacArthur oma epistlisse väikese hingetõmbepausi tegi, teatas Kenney vaikselt kuid enesekindlalt, et ta teab väga hästi, kuidas tuleb lennuväge juhatada ning ta ei kavatse seni MacArthuri käsutuses olnud lennuväe seni tehtud vigade jada jätkata. Ja et kui MacArthuril peaks tekkima põhjust temaga mitte rahul olla, pakib ta oma asjad kokku ja lendab kohe tagasi. Selle peale olla MacArthur Kenney juurde astunud, talle käe õlale pannud ja öelnud: “George, ma siiski arvan, et me hakkame omavahel hästi läbi saama.”

George Kenney

Peagi sai kõigile selgeks, et Kenney näol on tegemist avatud ning hea kujutlusvõimega kindraliga. Oma alluvuses olnud lendurite (keda ta nimetas oma “lasteks” – ingl.k. ‘kids”) suhtes oli ta väga nõudlik, samas aga ka kaitses neid vajalikul hetkel. Iseloomulik oli seik, kus üks tema alluvuses olnud tagalakolonel oli talle kord öelnud, et lendurid ei viitsi korralikult paberitööd teha ega kõiki vajalikke formulare ja dokumente täht-tähelt eeskirjade kohaselt täita. “Vaja korraldada lenduritele paberitöö alane istruktaaž,” arvas kolonel. Kenney saatis selle koloneli viivitamatult sõjatandrilt minema, kuna tema arvates olnud too ‘ületöötanud ning kannatab troopilisest klimmast tuleneva kurnatuse all’.

1942. aastal toimusid lennuväes teisedki suured muudatused. Üksused reorganiseeriti ning neile anti suuremad volitused. Kenney ülesandeks sai nende reformide küigus uue, 15. õhuarmee loomine. Samas tuli tal korraldada Austraalia ümber üha tihedamalt sulguva jaapanlaste rinde pidev ründamine. Enim oli ta mures Uus Ginea põhjaosas paiknenud lennuväebaaside pärast, kuna need kaitsesid liitlaste üht põhilist sõlmpunkti, Port Moresbyt Uus Ginea lõunarannikul. Laenanud omale ühe vananenud ning lahingutest räsitud B-17 nimega ‘Swoose’ (nimi tulenes kahest inglisekeelsest sõnast ‘swan’ (‘luik’) ja ‘goose’ (‘hani’ – kokku siis umbes ‘luikhani’) ning oli pärit ühest tol ajal populaarsest laulukesest), alustas ta kõigi oma alluvuses olnud üksuste külastamist. Esimesel 700-miilisel lennul USA lennuväebaasist Townsville’ist Port Moresbysse mõistis Kenney, mida tema lendurid päevast päeva peavad kogema. Lenduritel tuli iga päev sama marsruuti lennata, Port Moresby Seven Mile’i lennuväljal tankida ning siis lennata üle Uus Ginea mägise maastiku pommitama jaapanlaste baase, mis asusid juba Lae, Salamaua ja Buna piirkonnas. Seven Mile’i kaitses vaid käputäis austraalia õhutõrjepatareisid ja P-40 Tomahawk hävitajaid ning ameerika 35. hävitajategrupp, mis oli relvastatud P-39 Airacobra tüüpi hävitajatega. Viimased jäid jaapani pommitajaid saatvatele ‘Zerodele’ igas mõttes alla ning ei suutnud lahingut pidada nendel kõrgustel, mida tavaliselt kasutasid jaapani pommitajad.

Kenney’le valmistas olukord tõsiselt muret, eriti pärast seda, kui jaapanlased olid Seven Mile’i rünnanud just siis, kui tema seal viibis. Kenney meenutas hiljem: “Jaapanlased olid pommitanud lennuvälja diagonaalselt ühest nurgast teise, purustades osa lennurajast ning paar meie P-39′t ja A-24 tüüpi pikeerivat pommitajat. Mõned kütusemahutid said samuti tabamuse ning süttisid.” Jaapanlased pommitasid 6500 m kõrguselt ning ehkki 10 Airacobrat oli tõusnud kohe õhku, ei suutnud nad tulenevalt oma viletsast tõusukiirusest jaapani pommitajatele enam järele jõuda.

Uus Gineal kogetu veel värskelt meeles, alustas Kenney tagasi Austraaliasse jõudnuna kohe tegutsema. Kõigepealt peatas ta ikka veel oma haavu lakkuva 19. pommitajategrupi (sellesama, mis oli Filipiinidelt üle noatera pääsenud) lahingulennud ning saatis üksuse täies koosseisus remonti ja tehnilisse ülevaatusse. Oma varustus- ja tagalaülemale Melbourneis, kindralmajor Rush B Lincolnile teatas ta ilma tseremoonitsemata: “Kui tagavaraosade saabumine peaks veidigi viibima, saadan ma kogu tagalateenistuse kõige aeglasema kaubalaevaga Ameerikasse tagasi.”

Augustiks oli kogu 19. pommitajategrupp täielikult taastatud ning Kenney valmis oma “lennushow’ks”. 4. augustil tegi üks B-17 luurelennu jaapanlaste Rabauli kohal. Rabaul oli suur jaapanlaste transpordisõlm ja sõjaväebaas, mis oli rajatud Uus Gineast põhja pool asuvale Uus Britannia saarele. Luurepiltidel oli näha Rabauli lähedal asuv lennuväli 150 jaapani lennuki, peamiselt pommitajaga. Naabruses asuval väiksemal lennuväljal oli veel 50 hävituslennukit. 6. augustil tehtud teine luurelend kinnitas neid andmeid.

Rabauli koonduv ja üha tugevnev jaapani väekoondis tegi USA laevastiku väga murelikuks, kuna 7. augustiks oli planeeritud mereväe ja laevastiku dessant Salomoni saartele, Guadalcanali. Sellest pidi saama esimene ameeriklaste katse vallutada strateegiliselt tähtis saar Vaikses Ookeanis. Kenney nõustus saatma kahekümnest B-17st koosneva üksuse Rabauli puhastama, samal ajal kui keskmised pommitajad B-25 Mitchell ja B-26 Maradeur jätkavad jaapanlaste Lae, Salamua ja Buna baaside pommitamist, mis jäid samuti Guadalcanali piirkonna tegevusraadiusse.

7. augusti hommikul startis Port Moresbyst kuusteist B-17 – tegelikult kõik 19. pommitajategrupi tollal lennukõlblikud raskepommitajad. Kindral MacArthuri sõnutsi oli see meie seni kõige võimsam pommitajatekontsentratsioon Vaikse Ookeani piirkonnas. Formatsiooni juhtis toosama Richard H. Carmichael, kes oli kaheksa kuud varem Pearl Harboris napilt jaapanlaste käest pääsenud. Nüüd oli ta kolonelleitnant.

19. grupile oli too väljalend nagu ikka. Üks lennuk purunes startimisel, kaks pidid kohe pärast õhkutõusu mootoririkete tõttu baasi tagasi pöörduma. Rabauli poole oli nüüd teel 13 lennukit. Üks neist polekski pidanud tegelikult seal olema. Harl Pease oli oma lennukiga eelmisel päeval luurelennu sooritanud ning naastes ühe seisva mootoriga maandunud. Talle oli antud vaba päev, kuid tema ja ta meeskond olid nii innustunud eelseisvast “suurest šõust” osa võtma, et lasid mehhaanikutel ja motoristidel lennuki öö jooksul lahingukorda sättida. Võtnud Port Moresbys peale pommid ja lisakütuse, ühines Pease’i lennuk teistega ja suundus Rabauli poole. 25 miili enne sihtmärki ründas ameerika pommitajaid umbes kahekümnest jaapani hävituslennukist koosnenud üksus. Pommitajad rühkisid neist hoolimata edasi, püüdes jaapanlasi tõrjuda oma 12,7-mm pardakuulipildujatega. Pease’i lennuki üks mootor sai tabamuse ja langes rivist välja. Kolme mootori abil õnnestus tal siiski lennuk sihtmärgini viia ja seda pommitada. Seejärel jõudis kohale uus laine jaapani hävituslennukeid, mis valisid Pease’i vigastatud lennuki oma märklauaks. Üks neist tabas pommitaja lisakütusepaaki, mis oli paigutatud lennuki pommišahti. Pease lasi lekkiva paagi viivitamatult lennukist välja, kuid tuli oli juba ka lennuki süüdanud ning too kukkus ookeani. See oli ka ainus B-17, mille ameeriklased tol pommireidil kaotasid ning Pease oma meeskonnaga, kellel Kenney sõnul polnud tollele šõule üldse asja, sai postuumselt Aumedali.

Ehkki taolised pommireidid suutsid jaapani hävitajate eest end üsna tõhusalt kaitsta, polnud nad eriti mõjusad, kui neist ei võtnud osa enam kui tosin lennukit. Kenney nõudis Hap Arnoldilt järeleandmatult lisa, kuid viimane ei saanud teda kuidagi aidata. Washingtonis oli president Fraklin D. Roosevelt briti peaminister Winston Churchilliga sõlminud sõjalise koalitsiooni Hitleri vastu ning sellest tulenevalt oli sõda Euroopas prioriteet number üks ning Vaikse Ookeani piirkond alles number kaks. Arnold pidi saatma enamuse lennukitest ja meeskondadest Euroopasse. Sellegipoolest tilkus ka mõni uutest B-17 ja B-24 tüüpi pommitajatest Kenney käsutusse. Üks sats jõudis Austraaliasse 1942. aasta lõpus ning nendest moodustas Kenney uue, 63. pommitajategrupi. Selle etteotsa määras ta oma senise abi, major William Benn’i, keda Kenney ise nimetas “tegijaks” ning kes jagas temaga uuenduslikke võtteid sõjapidamises. Nii näiteks olid mõlemad seisukohal, et suurelt kõrguselt vaenlase laevade pommitamine on ebaefektiivne. 5500 m kõrgusel oli väikest laeva visuaalselt väga raske märgata, veel vähem täpselt tabada. Miks siis mitte madalalt rünnata? Nad töötasid välja nn. lutsukivi-meetodi, mille kohaselt lennukid lähenesid vaenlase laevadele 700 – 800 m kõrgusel lennates ning lasid siis pommid teele. Pommid hüplesid lainetel nagu lutsukivid kuni vastu laeva põrkasid ning plahvatasid. Ehkki B-17 oli strateegiline pommitaja ning mõeldud eelkõige suurest kõrgusest pommitama, pani Benn oma lendurid Port Moresbys lutsukivi meetodit harjutama.

Veel üheks Kenney uuenduseks olid 10-kilosed langevarjuga varustatud kildpommid, mille ta oli leiutanud juba kahekümnendatel ning tema teada seisis umbes 3000 neist kasutult USAs kusagil sõjavälaos. Ta lasi need Austraaliasse toimetada ning kujutas juba ette, kus ja kuidas neid kasutada saaks. Jaapani lennukid nimelt seisid lennuväljadel igaüks eraldi mullast U-kujulistes, pealt lahtistes varjendites, mis kaitsesid neid suhteliselt hästi tavaliste pommide kildude, veel paremini aga kuulipildujatule eest. Kenney aga oli kindel, et kui lennuk heidab ülevalt langevarjuga kildpommid, mis õhus plahvatavad, siis nende killud tekitavad jaapanlastele kindlalt kahju, samas kui pommid heitnud lennuk on ise juba ohutus kauguses. Taoliseks pommitamiseks otsustas ta kasutada kahemootorilist Douglas A-20 tüüpi ründelennukit. Ta kutsus enda juurde kogenud, juba üle 40-aastase endise merevälenduri Paul I. Gunni (keda noored lendurid kutsusid hüüdnimega ‘pappy’ – “papi”), ning koos modifitseerisid nad ühe A-20ne spetsiaalselt jaapani lennuväljade ründamiseks. Nad lasid lennuki ninaosa klaaspaneelid asendada metalliga ning monteerisid sinna neli 12,7-mm kuulipildujat, lisaks tiibade alla kinnituskohad kildpommidele. Peagi oli Gunn’i käsutuses 16 nii modifitseeritud lennukit. Samamoodi lasi Kenney modifitseerida ka mõned 5. õhuarmee B-25 tüüpi pommitajad, võttes maha nende pleksklaasist ninaosa ning asendades selle metallist kuulipildujapesaga, milles oli kuni kaheksa 12,7-mm kuulipildujat.

Peale selle leidis Kenney rakenduse ka lennuväe 50-kilostele süütepommidele, mis plahvatades paiskasid 50m raadiuses välja põletavat fosforit. Koos kildpommidega moodustasid nad nn. Kenney kokteili, mis osutus jaapani lennuväljade pommitamisel äärmiselt tõhusaks. Jaapanlastele tegi see niivõrd meelehärmi, et regulaarsetes ingliskeelsetes propagandaraadiosaadetes siunati Kenney’d isiklikult. Nii olevat naisdiktor, kes ameeriklastelt oli saanud hellitusnimeks Tokyo Rose – ‘Tokio Roos’, ühe oma Kenney surmatoovat taktikat kirjeldanud saate lõpetanud sõnadega: “… kuid mida muud ongi oodata gängsteritelt, kes tulevad gängsterite juhitud maalt…”

Kenney tabas kiiresti ära Vaikse Ookeani sõjatandri sõjalise iseärasuse. Ühes oma tolleaegses kirjas Hap Arnoldile ütles ta muu hulgas: “Vaikse Ookeani sõjatanner koosneb õieti hulgast tillukestest saartest ning kõik need saared kujutavad endast rohkem või vähem lennuvälju või potentsiaalseid lennuvälju, millelt saab kasutada kõige moodsamaid sõjapidamisvahendeid ehk lennukeid. /…/ Õhujõud on liitlaste rünnakuavangard edela Vaikse Ookeani piirkonnas. Tema ülesandeks on puhastada õhuruum, hävitada vaenlase maapealsed rajatised, purustada tema varustussüsteem ning toetada meie maismaavägesid lahingutegevuse ajal. Õhuruumi puhastamise all mõtlen ma täieliku ülemvõimu saavutamist õhus ning see tähendab, et isegi linnud, kes meie õhuruumis lendavad, peavad kandma meie õhujõudude tunnusmärke. /…/ Varustussüsteemi purustamise all mõtlen ma aga seda, et meil tuleb otsustavalt läbi raiuda kõik vaenlase varustusarterid, nii et ta mitte ainult poleks enam võimeline ühtki rünnakut korraldama, vaid et ta ei suudaks korraldada ka mingit vähegi toimivat kaitset.” Kõike seda asuski Kenney oma nappide ressurssidega tegema. Ta alustas “arteri läbilõikamisega”, rünnates kõiki Uus Ginea poole liikuvaid mitte-liitlaste laevu ning samal ajal korraldas regulaarseid rünnakuid vaenlase Rabauli baaside vastu. Ta püüdis “õhku puhastada”, loopides vaenlase lennuväljadele oma “kokteili” ning samal ajal toetada ka kindral MacArthuri alluvuses olevaid väikesearvulisi liitlaste maaväeosi, mis püüdsid tungida üle Owen Stanley mägede ning puhastada Uus Ginead vaenlasest, kuna viimased olid jõudnud liitlaste viimasele suuremale baasile – Port Moresbyle – juba liiga lähedale.

Tugevaks toeks Kenney lennuväeüksustele olid 50 uhiuut Lockheed P-38 Lightning tüüpi hävituslennukit. Välimuselt tundusid need kahe sabatalaga kahemootorilised lennukid esialgu küll suured ja kohmakad, ent näitasid end jaapanlaste vastu märgatavalt tõhusamatena kui seni kasutatud P-39 ja P-40 tüüpi hävitajad. Oma manööverdusvõimelt jäi Lightning küll Zerole alla, kuid oli viimasest suurema kiiruse, tõusukiiruse ja paremate pikeerimisomadustega ning võimsama tulejõuga – lennuki ninaosas oli üks 20-mm kahur ja neli 12,7-mm’st kuulipildujat. Ühe täpse kogupauguga oli ta suuteline hapra Zero täielikult pihustama.

Lockheed P-38 Lightning

Kenney lubas Õhumedali (ingl.k. Air Medal) esimesele P-38 lendurile, kes hävitab vaenlase lennuki. 1942. aasta novembri lõpus sooritaski viis Lightning’it ründelennu jaapanlaste Lae lennuväbaasi vastu, toetamaks Austraalia ja USA vägesid, mis pidasid lahinguid loode Uus Ginea džunglites. Kõik viis lennukid kandsid kaht 250 kg pommi. Hävitajad lendasid üle Owen Stanley mägede, kohtamata ühtki vaenlase lennukit ning Lae kohale jõudnud, hakkasid raadio teel jaapanlasi õrritama ning nende pihta mahlaseid solvanguid saatma. Juba oligi üks Zero end stardirajale ruleerinud. Kapten Robert Faurot märkas teda ning laskus 1800 m peale, et rünnata. Korraga meenus talle, et pommid on ikka veel alla laskmata. Faurot vabastas pommid, tõmbas lennuki nina ülespoole, et vältida plahvatuse lööklainet ning pööras hävitaja nina kõrvale. Ta nägi, kuidas Zero tõusis stardirajalt, mille lõpp oli peaaegu rannajoonel. Samas plahvatasid pommid rannavees ning uhasid Zero veega üle. Vaenlase lennuk, mis polnud jõudnud veel kiirust koguda, kaotas tasakaalu ning plärtsatas Huoni lahte ning purunes täielikult.

Kui Faurot hiljem Kenneylt medali vastu võttis, öelnud kindral muheledes: “Tegelikult mõtlesin, et meie lendurid peaks vaenlase ikka alla tulistama, mitte tema peale vett pritsima.” Kenneyle tegelikult meeldisid kõik ebatavalised ja ootamatud nipid.

1943. aasta märtsis puhkenud Bismarcki Mere lahingu ajal näitas George Kenney taas milleks ta võimeline on. Kindral MacArthuri väed olid just vallutanud väga veristes lahingutes Buna-Gona piirkonna, kuid jaapanlased kaitsesid visalt Lae-Salamaua ala. Nüüd olid jaapanlased kavandamas vastulööki ning üritasid tuua Rabaulist uusi vägesid Laesse.

Veebruari lõpus sai Kenney mereväeluurelt teada, et Rabauli lähedal koondub suur jaapanlaste konvoi, mis üritab halba lennuilma ära kasutades Laesse jõuda. Luureteates räägiti tervest vaenlase diviisist. See tähendas, et MacArthuri mehed pidanuks silmitsi seisma värskete ja ülekaalukate vaenlase üksustega. Konvoi tuli iga hinna eest hävitada.

Kenney lendas kiiresti Port Moresbysse ning pidas nõu oma asetäitja, brigaadikindral Ennis Whiteheadiga, kes saatis luurelennukid Uus Britannia lähedal toimuvat vaenlase tegevust jälgima. Naastes teatasid lendurid, et Rabaulist on väljunud just kaheksa Jaapani transpordilaeva, mida eskordib umbes sama hulk hävitajaid. Too teade sai hilisematelt luurelennukitelt kinnitust.

2. märtsil märkas üks 90. pommitajategrupi B-24 (nimega ‘Butcher Boy’) Bismarcki Meres, 50 miili Uus Britanniast põhja pool 14st laevast koosnevat konvoid ning teatas sellest raadio teel viivitamatult Port Moresbysse. Laevad olid teel Vitjazi väina suunas. Ilm oli paranemas, mis tähendas, et tekkis võimalus konvoid rünnata. Luurelennuk peitis end pilvedes seni, kuni 43. pommitajategrupi B-17′d õhku tõusid ja pärast kahetunnist lendu kohale jõudsid. Pommitajad heitsid pommid diagonaalselt üle vaenlase konvoi ning teatasid, et vähemalt üks transpordilaev sai täistabamuse, murdus pooleks ja uppus ning kaks said veel vigastada. Järgmine 20st Fortressist koosnenud üksus leidis merelt põlevaid laevu ning vees hulpivaid arvukaid vaenlase laipu ning vigastasid veel kaht laeva. Kolmas rünnakulaine uputas ühe laeva Vitjazi väina sissepääsu juures. Lahingu tipphetk saabus järgmisel hommikul, kui järelejäänud Jaapani laevad olid jõudnud 50 miili kaugusele Finchhafenist kagus. Nüüd olid nad just seal, kuhu Kenney neid ootas. Ta saatis ‘lutsukivi’ meetodit õppinud meeskonnad oma B-25 ja A-20 tüüpi lennukitega vaenlase konvoile lõppu peale tegema. Rünnakut alustasid kahemootorilised austraallaste Bristol Beaufighter tüüpi torpeedolennukid, mis pikeerisid 1800 m kõrguselt 15 meetrini ning lasid oma torpeedod teele. Seejärel keerasid nad end ringi, tulid tagasi ning tühjendasid vaenlase laevade pihta ka oma kuulipildujad. Järgmisena ründas vaenlasi B-17′te üksus, mida üritasid peatada Mitsubishi A6M2 ja A6M3 (‘Zero’) ja Nakajima Ki-43 (‘Oscar’) Hayabusa tüüpi hävituslennukid. Neid omakorda asusid ründama ameeriklaste uued, 39. eskadrilli P-38 Lightning hävitajad. 25 minutit kestnud õhulahingu jooksul lasid ameerika hävituslendurid alla kümme vaenlase lennukit, kaotades ise kolm, nende seas ka kapten Faurot’i.

Kui Beaufighterid ja Fortressid olid oma töö teinud, lendas kohale esimene grupp B-25 Mitchelle, mis heitsid oma pommid alla tavalisest kõrgusest (4000 m), neist eraldus aga grupp Pappy Gunn’i treenitud “lutsukivi-mehi”, kes asusid nüüd treenitut lahingus proovima. Rünnak osutus üliedukaks – ainuüksi eskadrillikomandör major Edward Larner uputas täistabamusega suure hävitaja ning selle kõrval olnud transpordilaeva. Veel enne tolle rünnaku lõppu olid kaks vaenlase laeva uputatud ja üheksa saanud rohkemal või vähemal määral vigastusi. Enne B-25′te lahkumist jõudsid kohale 89. eskadrilli kaksteist A-20 Havoc’it, mis lendasid kahes kuuest lennukist koosnenud V-formatsioonis. Rünnakut alustati 1800 m kõrguselt. “Lendasime sellise nurga all,” meenutab kapten Edward Chudoba, “et pikeest välja tulemiseks pidanuks maha niitma vaenlase laeva mastid.” Kapten Chudoba oli sihikule võtnud transpordilaeva Taimei Maru. Nüüd nägi ta, kuidas too laev tema tuuleklaasi ees kiiresti üha suuremaid mõõtmeid võtab. “Vajutasin päästikunuppu ja nägin, kuidas samal hetkel lendas minu poole laevalt trasseerivaid kuule ja muud värki. Nüüd lasin oma 500 naelased pommid teele, kõik täpselt nii nagu olime Port Moresbys vanade laevavrakkide peal harjutanud.” Kui Chudoba lennuk vaenlase laeva kohal nina ülespoole tõmbas, raksatas kõva pauk ning meeskond arvas, et nad said tabamuse. Hiljem baasi tagasi jõudnuna avastati aga, et tegelikult oli lennuk riivanud laeva raadiomasti ning see oli jätnud tiiva sisse kuuetollise augu. Väike hind Taimei Maru uputamise eest.

Pärastlõunal hakkas ilm Owen Stanley mägede kohal taas pilviseks kiskuma ning see takistas liitlaste lennuväel rünnakute jätkamist. Sellegipoolest saadeti mõned B-17′d ja B-25′d järelejäänud vaenlast kiusama. Ühel 63. eskadrilli B-17′l õnnestus kaks korda täpselt ühte vaenlase laeva tabada. 4. märtsi hommikuks oli algsest konvoist veel ainult üks hävitaja pinnale jäänud. Selle uputasid 90. eskadrilli Mitchellid.

Seitsmest tuhandest jaapani sõdurist õnnestus tolles õhurünnakus ellu jääda vaid umbes kaheksasajal. Need olid mehed, kes olid olnud transpordilaeval, mida ameeriklased olid esimesena rünnanud. Laeval oli olnud üldse 1500 meest ning ellujäänud korjasid peale kaks jaapani hävitajat, mis olid seejärel konvoist lahkunud ja enne järgmiste liitlaste lennukite kohalejõudmist kiirustades Laesse suundunud. Ehkki kumbki vaenupool teatas erinevatest lahingutulemustest (ameeriklased hindasid tulemusi suuremaks ning jaapanlased ise kaotusi väiksemaiks), hukkus ajaloolaste hinnanguil tolles Bismarcki Mere lahingus üle 3600 jaapani sõduri. Liitlased kaotasid 13 lendurit surnutena ning 12 said vigastada. Lahingu eesmärk – takistada vaenlase värskete lisajõudude jõudmine Laesse – oli saavutatud.

George Kenney – rahul lahingu tulemustega – teatas oma võidust viivitamatult Washingtoni, paludes samas ka täiendust oma lennuüksustele. Ta lootis saada uusi hävituslennukeid, eelkõige aga B-17 pommitajaid.

Vastu ootusi sai ta Hap Arnoldilt vastuseks, et rohkem pommitajaid pole hetkel võimalik saada. Seepeale nõudis Kenney uusi Fortresse otse president Rooseveltilt endalt, kuid sai samuti eitava vastuse. “Miks?!” küsis Kenney segaduses.

“Sest Eakeril on neid vaja,” oli vastus.

Jah, see oli kunagine võidusõidulendur ja aviaator, nüüdne kindralmajor Ira C. Eaker, kes sai kõik uued lennukid endale. Ja temal oli hoopis teistsugune ülesanne teiselpool maakera täita – ta pidi looma seni suurima, USA 8. õhuarmee Inglismaal.

3. Ameerika Vabatahtlike Grupp ehk “Lendavad Tiigrid”.

7. juulil 1937 tungisid jaapanlased oma Mandžuuria baasidest kallale Hiinale ning paari järgneva päeva jooksul oli hiinlaste habras lennuvägi täielikult purustatud. Juhtunust vapustatuna pöördus hiina vägede ülemjuhataja, generalissimus Chiang Kai Shek USA armee lennukorpuse kapteni Claire Lee Chennault’i poole palvega, et viimasest saaks hiinlaste õhujõudude nõustaja. Hilisema “Lendavate Tiigrite” eskadrilli sünniks võibki lugeda sama aasta 14. juulil Chennault’i Hiinast kirjutatud kirja oma sõbrale, kapten Haywood Hansellile (keda tunti ka hüüdnime Opossum järgi. Chennault’i hüüdnimi lennuväes oli Man – ‘Mees’).

Claire L. Chennault

Kirjas seisis muuhulgas, et kui hiinlastel oleks kasvõi 100 moodsat hävituslennukit ning sama palju enam-vähem korraliku väljaõppega lendurit, purustaksid nad jaapanlaste lennuväe. Samal ajal alustas Chennault purustatud Hiina õhujõudude riismetest uut lennuväge koostama. Tema enda käsutuses oli kingituseks saadud radiaalmootoriga Curtiss P-36 (tuntud ka kui Hawk 75 ja Mohawk). Chennault’i tuntust aitas suurendada ajakirjanik Joseph Alsop, kelle “reportaažid” sõjatandrilt omistasid Chennault’ile 37 (või 40, või 50 või 67) õhuvõitu, tehes ta sellega tol ajal suurimaks ameerika õhuässaks. Tänapäeval ollakse üldiselt seisukohal, et tegelikult ei osalenud Mees tol ajal üldse õhulahingutes. Alsop’i “reportaažid” teenisid pigem reklaamihuve.

Claire Chennault oli siiski juba enne neid sündmusi saavutanud meisterpiloodi reputatsiooni. Kolmekümnendate keskel kuulus ta vigurlennugruppi “Kolm meest lendaval trapetsil” (“Three Men on a Flying Trapeeze”), mis kasutas tol ajal USA lennuväes kasutuses olnud, suhteliselt tagasihoidlike lahinguomadustega hävituslennukeid Boeing P-12 Peashooter (Hernepüss). Siiski viisid Chennault’i Hiinasse mitte tema lenduriomadused, vaid organiseerimisoskus. Hiinas võis teda vaid harva kohata lennuväljadel, seda enam aga poliitikute ja töösturite seltskonnas – asjaolu, mis tegelikult ei kahandanud tema tegusust Jaapani-vastase õhukaitse organiseerimisel.

Chennault mõistis peagi, et selleks, et luua tõhusalt toimivat lennuväge, on vähemalt alguses vaja saada häid lennukeid ja lendureid välismaalt. 1940. aastal naases ta USAsse, et leida moodsaid hävituslennukeid. Muu hulgas kohtus ta mereväe ministri Frank Knoxi, rahandusministri Henry Morgenthau ja Tommy Corcoraniga, kes oli Washingtonis lennutööstuse lobbyst. Chennault’i järjekindluse tulemusena andis president Franklin D. Roosevelt 15. aprillil 1941 talle oma nõusoleku vabatahtlike lendurite värbamiseks Ameerika Vabatahtlike Gruppi (AVG, American Volunteer Group). Samas muutis sobivate lennukite leidmise raskeks asjaolu, et USA lennukitööstus olid seotud tarnetega Briti Kuninglikele Õhujõududele. Need tarned olid tol ajal prioriteetsed. Eeskätt mõjuka Tommy Corcorani toetusel sai ta siiski lõpuks võimaluse külastada New Yorgi osariigis Buffalos asunud Curtiss-Wright’i lennukitehast ning tellida sada moodsat Hawk 81A-2 tüüpi hävituslennukit. Tolle aja kohta oli see lennuk igati kaasaegne, muu hulgas olid tal isetihenduvad kütusepaagid. Lennuki ametlik lennuväe margitähis oli P-40B (Briti Õhujäududes Tomahawk).

AVG Tomahawk’id saadeti 1941. aasta mais osadena laevadel Rangooni, kus nad tehase instruktorite ja inseneride juhtimisel väga primitiivsetes tingimustes kokku pandi. Sama aasta juuniks oli Chennault’il õnnestunud värvata ka esimesed sada lendurit (kokku üldse 109, ehkki õhulahingutest ei võtnud kunagi osa rohkem kui 60-70 vabatahtlikku) ja 150 mehhaanikut ja lennuvälja tehnikut. Claire Chennault’i ja Chiang Kai Sheki poolt 1. augustil 1941. aastal allkirjastatud lepinguga sai 1. Ameerika Vabatahtlike Grupp ametliku staatuse.

Siinkohal meenutagem, et tol ajal oli USA ametlikult neutraalne riik. Seetõttu polnud Chennault’il võimalik lendureid sõjalendureina värvata. Nagu hiljem paljudes segase juriidilise staatusega konfliktides, kasutati siingi kattevarjuna eraettevõtet (selleks oli CAMCO – Central Aircraft Manufacturing Company) ning värvatud lendurid olid formaalselt tolle ettevõtte palgal. Chennault’i eesmärgiks oli värvata eelkõige kogenud lendureid (kriteeriumiks oli vähemalt kaheaastane pidev professionaalse või sõjaväelenduri staaž). Meelitatuna lubatud kuuesajadollarilisest kuupalgast (pluss 500 iga allatulistatud jaapani lennuki eest), kogunesid värvatud lendurid 1941. aasta suvel ja sügisel San Fransiscos ühte kokkulepitud hotelli ning saadeti Hollandi tsiviillaevadel 20 – 40-mehelistes gruppides Hiinasse. Isegi sellised tol ajal tuntud sõjaväelendurid nagu David L. Tex Hill ja Robert H. Bob Neale olid neil reisidel ametlikult kirjas kui “turistid” või “näitlejad”.

Jõudnud tagasi Hiinasse, sai Chennault’ile tema suureks pettumuseks selgeks, et AVG baasiks määratud lennuvälja Kunmingi lähedal ei jõuta enne vihmaperioodi lennukõlbulikuks seada. Seetõttu saadeti lennukid Rangoonist 273 km põhja pool asunud AVG treeningbaasi, mis asus Toungoo linna lähedal Kyedaw lennuväljal. Kõigile lennukitele oli antud AVG seerianumber (näiteks P-8101, P-8102 jne.) mis oli väikese numbrina kantud lennuki sabale.

Esimesed AVG lendurid saabusid Rangooni 1941. aasta septembris ning saadeti kohe edasi Toungoosse Kyedaw lennuväljale, kus oli seni asunud Briti Kuninglike Õhujõudude baas. Harjumatult kuum ja niiske kliima, moskiitod ja väga spartalikud olud asusid kohe meeste moraali lammutama. Paljud lendurid haigestusid ning katkendliku varustuse tõttu polnud alati ka ravimeid saada.

Viimaks suudeti siiski treeningutega alustada. Rasketest oludest – tohutust kuumusest ja niiskusest, viletsast toidust ja düsenteeriast – põhjustatud madalale moraalile vaatamata mõistsid mehed, et õppused on möödapääsmatud. Enamus lendureid nägi alles siin esmakordselt Tomahawk tüüpi hävituslennukit.

Curtiss Hawk 81A-2 oli tolle aja kohta tegelikult hea hävituslennuk ning hiljem paljuski oma aja konteksti arvestamata alahinnatud. See oli sileda kattega alltiivaline täismetall monoplaan, kinnise kabiini ja sissetõmmatava telikuga. Relvastuseks kaks 12,7-mm kuulipildujat, mis tulistasid läbi propelleriringi ning kaks tiibades asunud 7,62-mm kuulipildujat. Kaheteistsilindriline V-mootor Allison V-1710-C15 arendas veidi üle tuhande hobujõu ning tagas lennukiiruse 450 km/h, maksimumkiiruseks saavutas Tomahawk aga kuni 560 km/h. Mootor oligi lennuki nõrgim osa. Sarnast mootorit kasutati ka varajastel P-51 Mustangidel, kus ta end täielikult kompromiteeris. Kui aga Mustangidel asendati Allisoni mootorid inglise Rolls Royce Merlini omadega (hiljem hakkas neid mootoreid tootma USA autofirma Packard), siis AVG mehhaanikud ja insenerid püüdsid ise Allisoni mootorit täiustada. Eelkõige tuli välja vahetada lekkivad laagritihendid. Madalatel kõrgustel, kus AVG põhiliselt vaenlasega lahinguid pidas, piisas esialgu sellestki.

Algusest peale õpetas Chennault oma piloote vaenlasega mitte pikki õhulahinguid pidama. Rünnak pidi reeglina tulema pikeest, olema täpne ja kiire. Chennault nimelt tundis mõnevõrra Jaapani hävitajaid ning teadis väga hästi, et Tomahawki tõusukiirus jäi jaapanlaste hävitajatele selgelt alla, samas kui tema pikeerimisomadused, aga ka horisontaalmanöövrid olid sama head või paremadki kui jaapanlastel.

Hiina agressiooni algul oli jaapani armeelennuvägi “laenanud” merelennuväelt mõned varajased A6M2 Tüüp 11 “Zero” eksemplarid, millest üks trofeena hiinlaste kätte langes. Chennault kui ameerika sõjaline nõustaja Hiina armee juures sai võimaluse tolle lennukiga põhjalikult tutvuda ning ta koostas Zero kohta esimese põhjaliku ülevaate, sealhulgas andis talle ka lendurina kõrge hinnangu. Paraku jäi tema ettekanne Washingtonis tähele panemata, mis maksis end sõja alguses valusalt kätte. Siiski ei tulnud AVG lenduritel Zerodega kunagi ühtki lahingut pidada. Zerod läksid reeglina keiserliku merelennuväe käsutusse, Jaapani armee lennuvägi kasutas tol ajal peamiselt vaid juba moraalselt vananevaid, liikumatu telikuga Nakajima Ki-27 ja sissetõmmatava telikuga Nakajima Ki-43 Hayabusa (Rabapistrik) tüüpi hävitajaid. Liitlaste lendurid nimetasid aga tol ajal kõiki Jaapani radiaalmootoriga hävituslennukeid Zerodeks, mis oli jaapani hävituslennukite sünonüümiks saanud.

Treeningute ajal Toungoos sattus AVG lendurite kätte ajakirja Illustrated London News 1941. aasta septembrinumber, milles oli lugu briti lenduritest, juures fotod 112. eskadrilli Tomahawkidest. 15. novembril 1941 kirjutas AVG piloot Charles Bond oma päevikusse: Arutasime poistega maailma asju kui mu pilk jäi pidama ühes inglise ajakirjas olnud austraallaste P-40-l. Selle nina alaosa õhukogujale olid maalitud irevil hammastega hailõuad. “Vohh,” mõtlesin, “ma teen oma lennukile ka sellise”. Ja nii saigi alguse traditsioon, millest sai üks AVG lennukite tunnusmärke.

Esialgu joonistasid lendurid teravad haihambad oma lennukitele kriidiga, hiljem juba värviga ja nii olid kaunistatud edaspidi peaaegu kõik AVG Tomahawkid. Lisaks oli AVG Walt Disney’lt tellinud oma üksusele logo ning Disney nägemuse järgi oli selleks tiivuline tiiger, nii saigi AVG tuntuks ka kui “Lendavad Tiigrid”.

Peagi reformeeriti AVG kolmeks eskadrilliks – 1. jälituseskadrill “Aadam ja Eeva” (1st Pursuit Squadron “Adam & Eves”), komandör Sandy Sandell, 2. jälituseskadrill “Pandakarud” (2nd Pursuit Sqadron “Panda Bears”), komandör Jack Newkirk ning 3. jälituseskadrill “Põrguinglid” (3rd Pursuit Squadron “Hells Angels”), komandör Arvid Oley Olson. Lennukitele maaliti Kyedaw’s suured valged taktikalise lahingukorra numbrid, vastavalt esimene eskadrill 1-33, Pandakarud 34-66 ja Põrguinglid 67-99. Õige pea pärast lahingutegevuse algust läks see süsteem aga lootusetult segi, kuna lennukeid tuli pidevalt omavahel vahetada vastavalt sellele, millised olid eskadrillide kaotused.

Jaapani merelennuväe üllatusrünnak 7. detsembril 1941 Pearl Harbourile andis AVG meestele uue stiimuli. Nad ei tundnud end enam mingite lihtlabaste õnneküttidest palgasõduritena, vaid ameerika sõduritena, kellel on kodumaa ees oma kohus täita, ehkki nende ametlikus staatuses midagi ei muutunud. 8. detsembril avas Tai oma piirid jaapanlastele ning nüüd oli vaenlane AVG vahetus naabruses. Üks lennuk (P-8153) varustati 50,8 cm-se Fairchildi aerofotoaparaadiga ning kohe kavandati luurelend Bangkokki. Peale kirjeldatud fotoluurelennuki, mida juhtis Erik Shilling, võttis sellest retkest osa veel kaks Tomahawki, mida piloteerisid Allen Christmen ja Edward F. Rector. Luurelend toimus 8000 m kõrgusel ning selle tulemusena tehti kindlaks, et Tai pealinna lähistele on koondunud umbes 90 vaenlase lennukit. Too 10. detsembril toimunud luuremissioon oli ka AVG esimene lahinglend.

20 detsembri hommikul teatati baasi, et kümme vaenlase pommitajat on lähenemas Kunmingile. Need olid kahemootorilised Mitsubishi Ki-21 Armeetüüp 97, Jaapani mõistes raskepommitajad. (Hiljem said nad omale liitlaste koodnimetuse Sally.) Just seda tüüpi pommitajaid kohtas AVG’l hiljem kõige rohkem. Neli “Pandakarude” Tomahawki Jack Newkirk’i juhtimisel tõusis kohe õhku, samal ajal startis ühele Kunmingist kagus olnud varulennuväljale üle viidud “Aadam ja Eeva” eskadrilli 16 hävitajat. Newkirki lennuki raadio ja pardarelvad langesid aga paraku juba enne lahingut rivist välja ning ta oli sunnitud tagasi pöörduma. Kuusteist 1. eskadrilli lennukit aga asusid venlast ründama ning need ilma eskordita lennanud jaapani pommitajad olid sunnitud oma pommilasti enne sihtmärgini jõudmist alla puistama ning põgenema tagasi Hanoi lennuväljale, kus oli nende baas. AVG lendurid raporteerisid nelja vaenlase pommituslennuki hävitamisest. “Pandakarude” lendur Ed Rector läks lahingu käigus kaduma, kuid järmisel päeval naases jalgsi ning oluliste vigastusteta baasi.

Tol ajal saabus “Lendavate Tiigrite” käsutusse ka kolm Curtiss CW-21B Demon tüüpi radiaalmootoriga hävitajat. Need olid USAst Hiinasse saadetud kui prototüübid, mille järgi hiinlased pidanuks ise hakkama hävituslennukeid tootma. Paraku pommitasid jaapanlased hiinlaste lennukitehase maatasa ning nood ei saanudki oma lennukitööstust käima. Demonid olid head hävitajad suurematel kõrgustel, paraku olid nad aga nõrgalt relvastatud. Erik Shilling pidi need kolm lennukit AVG lahingulennuväljadele toimetama, paraku tegid kõik kolm masinat Chennault’i meelehärmiks avariimaandumise ning tuli maha kanda, piloot Lacy Mangleburg sai koguni surma. Shilling ise sattus mõneks ajaks väejuhatuse ebasoosingusse.

Tol ajal oli Birma kaitsmine hiinlastele veelgi olulisem kui inglastele ja ameeriklastele. Pärast seda, kui Haipong-Yunnani raudteeliin jaapanlaste kätte langes, kulges Hiina ainus ühendustee muu maailmaga läbi Birma. Too Birma maantee kulges Lashio’st Birmas Kunmingi Hiinas ning oli 1200 km pikk. Birma kaitsmiseks saatis Chennault “Põrguinglite” eskadrilli Arvid Olsoni juhtimisel Rangooni Mingaladoni lennuväljale, toetuseks Briti lennuväele. Esimest ja Teist eskadrilli hoidis ta Kunmingi kaitsmiseks. Rangooni kaitsmine saigi “Lendavate Tiigrite” esimeseks tõsisemaks ülesandeks. Siitpeale sai Chennault’i põhiliseks mureks reservi pidev täiendamine. Samal ajal valmistus Jaapani Keiserlik 15. Armee kindralleitnant Shojiro Iida juhtimisel Tai kaudu Birmasse tungimiseks.　

Olsoni “Põrguinglid” elasid Mingaladonis väga spartalikes oludes jagades baasi RAFi 67. eskadrilliga. Viimane oli relvastatud moraalselt vananenud USA päritolu Brewster Buffalo tüüpi hävitajatega, mis Jaapani hävituslennukitele igas mõttes alla jäid.

Vihane lahing puhkes 23. detsembril, kui 48 Ki-21 pommitajat, saadetuna kahekümnest Ki-27 ja Ki-43 tüüpi hävitajast suundusid Bangkoki ja Pnom Penhi lennuväljadelt Rangooni ründama. AVG lendurid asusid kohe vaenlase pommitajaid ründama, samal ajal kui RAFi omad tegelesid eskorthävitajatega. Neil Martin, kes juhtis “Põrguinglite” esimest kolmest hävitajast koosnenud lüli, sai kohe valusalt tunda Jaapani pommitaja tagumise pardakuulipilduri tuld, kui ta ühest pommitajast ettevaatamatult üle lennata tahtis. Kuulipildujatuli rebis tema lennuki sekundite jooksul tükkideks ning lendur hukkus. Ometi kandis vaenlane suuremaid kaotusi. Ken Jernsted ja Charles Older tulistasid kumbki ühe vaenlase pommitaja alla. Kokku hävitas AVG selles lühikeses kuid ägedas õhulahingus kümme vaenlase pommitajat ja ühe hävitaja, kaotades ise neli lennukit ja kaks pilooti. RAF suutis alla tulistada kolm vaenlase hävitajat, kuid kaotas ise viis oma lennukit koos lenduritega.

Üks kuulsamaid AVG lendurite poolt peetud lahinguid toimus ülejärgmisel päeval, 25 detsembril 1941 ning on ajalukku läinud Jõulupäeva lahingu nime all. ‘Oley’ Olsoni ‘Põrguinglite” käsutuses oli tol päeval 13 lahinguvalmis hävituslennukit (ühegi AVG eskadrilli käsutuses polnud kunagi rohkem kui viisteist lennukorras hävitajat). Keskpäeva paiku tõusid “inglite” Tomahawkid ja nendega baasi jaganud RAFi Buffalod õhku ning leidsid end silmitsi kuuekümne V-formatsioonides lennanud vaenlase pommitaja ja kahekümne neid eskortinud hävitajaga. Tollest lahingust osa võtnud Robert Duke P. Hedman on hiljem lahingut nii kirjeldanud: ” ‘Bandiidid kella 11 suunas!’ Formeerusime lahingupaaridesse. Taolistel hetkedel tõmbub kurk tihti järsku kuivaks. Sa lendad oma paarimehega nii tihedalt koos, et tiivad peaaegu puudutavad teineteist ning teise lennuki tiiva tipust tekkinud õhukeeris sunnib kogu aeg lennukit tasakaalus hoidma.

Esimest korda möödusime vaenlastest eest ja veidi vasakult (meid oli õpetatud mitte tuld avama kaugemalt kui 200 meetrit. Avasin mulle kõige lähema pommitaja pihta tule. Kohe sain tunda ka vastutuld, mis robises vastu mu kokpitti.

Veidi hiljem, pea alaspidi lennates nägin, kuidas üks Zero end P-40 sappa püüab haakida. Olin neist tagapool ja veidi kõrgemal. Tõmbasin juhtkangi tahapoole ja sööstsin vaenlast ründama. Kui ma normaalsesse lennuasendisse rullusin, olin vaenlase taga mugaval kella-seitsme-positsioonil. Avasin tule. Vaenlane pöördus vasakule, just minu tulejoonele. Tema kabiinikuppel lendas kildudeks ja hetk hiljem lahvatas kokpitist heleoranž tulekera.”

Tol ajal oli lennukitüüpide õhus äratundmisega mõlemal pool palju probleeme. Jaapani lendurid teatasid tihti võitlusest Spitfiredega (mis olid tegelikult Tomahawkid), samas kui AVG lendurid pidasid kõiki jaapani hävituslennukeid Zerodeks. Parker Dupony teatas koguni võitlusest Bf 109 tüüpi hävitajaga, ehkki tol ajal polnud tuhandete miilide raadiuses ühtki Messerschmitti ega Spitfiret.

. Jõulupäeva lahingus teatasid AVG lendurid 24 Jaapani lennuki hävitamisest, tegelikult tulistati alla umes 10, kui mitte arvestada neid, mis pärast pihtasaamist mere poole põgenesid. Ja kuigi palju Tomahawke sai lahingus vigastada, ei kaotanud AVG tol päeval ühtki lennukit ega lendurit. Parker Dupony põrkas õhus kokku Jaapani Ki-43 Hayabusaga ning kaotas oma lennuki tiivast üle meetri. George McMillani lennuk sai pärast kahe vaenlase pommitaja allatulistamist kolmanda tagumiselt kuulipildurilt otsetabamuse, mis lõhkus tema lennuki tuuleklaasi, mootori ja ülemise õhukoguja, ent lennuk ei süttinud ning McMillan suutis selle pärast pikka ja ebamugavat lauglendu võssa maandada. Baasi tagasi jõudis ta kohalike elanike abiga muula seljas ja härjarakendiga. RAF teatas kaheksa vaenlase pommitaja hävitamisest, kuid oli ise kaotanud viis Buffalot. Enamus 67. eskadrilli Buffalotest oli hävitatud kas õhus või lennuväljal pommitabamustest.

Too lahing oli tähenduslik mitmes mõttes. Ameeriklastele oli see eelkõige moraalne võit. Ajakirjandus omistas Duke Hedmannile viis õhuvõitu, mis tegi temast esimese ameerika õhuässa. Jaapanlastele aga, kes seni olid saanud vaid kergeid võite, andis see mõista, et ajad on muutumas. Pärast sõda tehtud intervjuus ühe tolleaegse Hayabusa lenduri Ichino Hashiga tunnistas viimane: “Olime neist (AVGst) kuulnud, kuid ei osanud oodata, et nad nii julgelt ja otsusekindlalt võitlevad.” Jaapanlased õppisid tegema ka pettelahinguid. 28. detsembril peibutasid nad kümme “Põrguinglite” hävitajat võltsmanöövriga eemale ning kui nood olid sunnitud tankimiseks uuesti maanduma, saatsid kümme Ki-21 pommitajat Mingaladoni pommitama. Nüüd oli vaid neli Tomahawki ja käputäis RAFi hävitajaid lennuvalmis ning vaenlasel polnud raske AVG ja RAFi angaare ja kütuseladusid rünnata.

12. jaanuaril 1942 alustas kindral Iida pealetungi Birmale. Ehkki briti väed seda kaitsta üritasid, oli vaenlase ülekaal mitmekordne ning veebruari lõpuks ei kahelnud keegi, et Rangooni langemine on vaid päevade küsimus. Ei RAF ega AVG suutnud oma piiratud jõududega kaitsta linna vaenlase pommitajate eest, ehkki õhuvõitude arv pidevalt kasvas. Vahetult enne Rangooni jaapanlaste kätte langemist 8. märtsil 1942 evakueerus viimane AVG üksus (1. eskadrill) Kunmingi, kuhu olid saabunud ka ülejäänud eskadrillid. Seal said mehed kuulda, et neile on eraldatud 30 P-40E tüüpi hävitajat. P-40E Kittyhawk oli 1040 hobujõulise mootoriga, relvastatud kuue 12,7-mm kuulipildujaga, kuid veidi raskem ja aeglasem kui Tomahawk. Samas oli ta juba tehases varustatud lisakütusepaagi- ja/või pommikinnitusklambritega.

Mida aeg edasi läks, seda enam hakati Lendavaid Tiigreid kasutama ka vaenlase maamärkide ründamiseks. 24. märtsil pidid 1. ja 2. eskadrill korraldama ühise rünnaku Cheing Mai lennuväljale. Komandöriks oli tol päeval Jack Newkirk, kes poolel teel kohtumispaika märkas vaenlase autode konvoid. Newkirk otsustas madalalt rünnata. Paraku tabas teda vaenlase soomusauto kuulipildujatuli ning tema lennuk plahvatas. Newkirk oli olnud üks edukamaid AVG piloote, tema nimel oli 10½ õhuvõitu. Rünnak Chieng Mai lennuväljale oli siiski edukas. Kui AVG lennukid sinna jõudsid, tegid jaapani mehaanikud parajasti Ki-27 ja Ki-43′dele hooldust. Bob Neale’i juhitud rünnaku tagajärjel muutus vähemalt 15 neist rusuhunnikuteks. Samal päeval, 24. märtsil langes aga jaapanlaste kätte ka AVG endine Kyedaw lennuväli.

Tolleks ajaks seisis AVG vastas juba vähemalt viis jaapani hävituslennueskadrilli (sentai’d) – 1., 11., 50., 64. ja 77. Ameeriklastel polnud aimugi, millist meelehärmi nende visa vastupanu jaapani sõdalastele valmistas. Jaapanlasi häirisid ka AVG uued P-40E tüüpi hävitajad, mida nad ekslikult enda hävitajatest paremateks pidasid, ehkki tegelikult hakkas ka see lennukitüüp moraalselt juba vananema.

Oley Olson’i juhitud 3. (“Põrguinglid”) eskadrill oli vahepeal saabunud Loi Wing’i ning hakanud end nimetama “japsihävitajateks”. Paraku kasutati neid sageli mõttetutel “moraali tõstmise” operatsioonidel, mis seisnesid selles, et neil tuli suvaliselt üle rindejoone lennata ja näidata nii hiinlastele kui jaapanlastele, et nad olemas on. Selline asi lenduritele mõistagi ei meeldinud ning nende kops läks lõplikult üle maksa 23. aprillil, kui 23 lendurit lõid lahkumisavalduse lauale. Olukorra päästis taas Chennault, kes saavutas Kai Shekiga kokkuleppe, et AVG mehed hakkavad taas vaenlase õhujõudude vastu võitlema.

Loi Wing’ist siirdus 3. eskadrill edasi Paoshan’i ja Kunmingi. Enne evakueerumist oldi sunnitud hävitama kaks tosinat remondis olnud Tomahawki. 12. mail sooritasid “Põrguinglid” kaugrünnaku Hanoi Gia Lam’i lennuväljale ning hävitasid õhus ja maal kokku 16 vaenlase lennukit. AVG lendur John Donovan tulistati alla.

Nii kestis Lendavate Tiigrite sõjatee kuni juuni lõpuni. 4. juulil – USA Iseseisvuspäeval – arvati AVG USA armee lennukorpuse koosseisu. “Aadam ja Eeva”, “Pandakarud” ja “Põrguinglid” said osaks 23. hävitajategrupist ning nimetati ümber vastavalt 74., 75. ja 76. hävitajaeskadrilliks. Paljudele lenduritele polnud see meeltmööda ning mitmed neist asusid taas tsiviil- või transpordilennufirmade teenistusse. Pärast Teist Maailmasõda asutas grupp endisi AVG veterane lennufirma “Flying Tiger Line”, mis tegeles peamiselt kaupade transportimisega.

Mida Lendavad Tiigrid siis õigupoolest selle poole aastaga saavutasid? Sõjaaja ajakirjanduse andmetel 268 õhuvõitu, millest pärast sõja lõppu leidis kinnitust vaid 115. AVG kaotas ise samal ajal 78 lennukit. Siiski näitasid nad vaenlasele, et kergete võitude aeg on möödas. Kodus saavutasid nad legendaarse kuulsuse. Igal nädalal ilmus neist ajalehtedes ja ajakirjades mõni välja mõeldud või mõningal määral tegelikkusel põhinev lugu. Mida neist aga ei kirjutatud, oli see, et enamuse oma vabast ajast Hiinas veetsid nad juues, hasartmänge mängides ja hiina naisi taga ajades. See asjaolu ei kahandanud muidugi nende vaprust lahinguväljal. Eelkõige aga andsid nad lootust ja usku USA rahvale ajal, kui seda kõige rohkem vajati.

2. “Eagle Squadron” ehk Kuninglike Õhujõudude 71. eskadrill.

Rääkides ameerika lenduritest enne USA astumist Teise maailmasõtta, alustagem vabatahtlikest, kes võitlesid Briti Kuninglike Õhujõudude ridades. (Meenutagem, et kui Teise Maailmasõja alguseks loetakse ametlikult 1. septembrit 1939, algas Ameerika Ühendriikide jaoks sõda alles 7. detsembril 1941 jaapanlaste rünnakuga Pearl Harbourile.) Ehkki esimesed ameerika vabatahtlikud võitlesid esialgu briti lennuüksustes, moodustati nende baasil hiljem rahvuslik 71. Eagle (‘kotka’) eskadrill, mis võitles RAFi koosseisus kõrvuti Austraalia, Uus Meremaa, Poola, Tšehhoslovakkia ja Lõuna Aafrika eskadrillidega.

Briti Kuninglike Õhujõudude koosseisu kuulunud 71. hävitajaeskadrill formeeriti ametlikult 19. septembril 1940 Church Fentonis. Väejuhatus määras üksuse komandöriks inglase W. M. Churchilli ning eskadrill tunnistati komplekteerituks 8. oktoobril ja talle omistati ametlik taktikaline tunnuskood XR. 24. oktoobril saabusid üksusesse esimesed lennukid, milleks olid kolm USA päritolu, algselt mereväe hävitajateks loodud Brewster F2A Buffalo’t.

Brewster Buffalo

Lendurid vihkasid neid pontsakaid ning kohmakaid lennumasinaid ning olevat nendega meelega hädamaandumisi sooritanud, et lennukid maha kantaks ning nende asemele midagi paremat saadetaks. Hawker Hurricane tüüpi hävitajad hakkasid lennuüksusse saabuma alates 7. novembrist 1940, 21. novembril viidi eskadrill üle Kirton-in-Lindsey’sse, kus alustati juba tõsiste treeningutega. Jaanuaris tunnistati 71. eskadrill lahingukõlbulikuks ning tema ülesandeks sai laevakonvoide eskortimine Põhjamerel. Samal ajal jäi komandör Churchill haigeks ning üksust hakkas juhtima William Taylor.

9. aprillil 1941 viidi eskadrill 11. hävitajategrupi koosseisu ja uueks baasiks sai Martlesham Heath ning üksus sai juba ka veidi kuumemaid lahinguelamusi. Mais saabusid esimesed Hurricane IIA tüüpi hävitajad ning laevade eskortimine jätkus. 23. juunil viidi üksus üle North Weald’i ning ajutise komandöri W. Taylori asemel määrati komandöriks H. Woodhouse. North Wealdi lennuväljal paiknes kolm eskadrilli, mis moodustasid tiiva (rügemendi) ning üksuse senised kaitse- ja eskordimissioonid asendusid järk-järgult actioniga Prantsusmaa põhjaranniku piirkonnas.

Esimese õhuvõiduni jõuti 2. juulil 1941. Sel päeval oli 71. eskadrilli ülesandeks eskortida briti Blenheim tüüpi pommitajaid, kui korraga ründas neid umbes paarikümnest Messerschmitt Bf 109st koosnenud vaenlase hävitajategrupp. Kohe lahingu alguses õnnestus eskadrilli komandör Paddy Woodhousil, Gus Daymondil ja Bill Dunn’il kolme vaenlast vigastada ja lahingust välja lüüa, kaotati üks Eagle (Bill Hall), kes päästis end langevarjuga ning võeti all sõjavangi. Bill Dunn kirjutas tollest lahingust nii: “Minu esimene tõeline lahingupäev oli 2. juulil 1941, kui meie üksus eskortis kahetteist Blenheimi pommiretkel, mille sihtpunktiks oli Lille’i elektrijaam okupeeritud Prantsusmaal. Veidi enne Lille’i rändas meid kaks vaenlase Bf 109E ja Bf 109F tüüpi hävitajate eskadrilli. Astusime vaenlasega lahingusse, samal ajal kui pommitajad jätkasid oma teekonda elektrijaama poole. Et lendasime Hurricane’idel, olime Blenheimidele üsna lähedal, kuna suurema kõrguse eskortimisega tegelesid peamiselt meie tiiva Spitfire’d.

Olin Red 2 positsioonil, üksust juhtis komandör Woodhouse ning korraga nägin, kuidas Bf 109F pikeerib 6000 jala kõrgusel (1830 m) läbi Blenheimide lahingurivi, tulistades viimaseid kuis jaksab. Vaenlane peatas pikee just minu ees, umbes 75 – 100 jardi kaugusel. Vabastasin päästiku kaitseriivi ning asusin Messerschmitti ründama tagant paremalt, andes ühe nelja- ja kaks kolmesekundilist valangut. Umbes 50 jardi kauguselt (vaenlase lennuk täitis peaaegu kogu mu vaatevälja) nägin kuidas mu kuulipildujate kuulid tabasid robinal Messerschmiti tiiva ja kere ühenduskohta. Siis hakkas tulema suitsu. Ründasin teda laskumisel kuni 3500 jalani, andsin veel ühe lühikese valangu ning nüüd lahvatas 109 põlema ning kukkus otsejoones alla ning plahvatas just risttee kõrval suure pauguga. Üks kantpea* jälle vähem.” /*kantpea – ingl. k. squarehead. Nii nimetasid ameeriklased muuhulgas tollal sakslasi./

Kogu juulikuu oli 71. eskadrilli ülesandeks Lille’i piirkanda pommitavate inglise pommituslennukite eskortimine ning sellest tulenevalt muutusid lahingud sakslastega igapäevasteks. Gus Daymond tulistas alla ühe Bf 109E, kui eskortis kuut Short Stirling tüüpi pommitajat. Bill Dunn tulistas samuti alla ühe Bf 109 – tõsi küll – selle õhuvõidu saavutas ta koos ühe 306. (Poola) eskadrilli piloodiga. Victor Buno vigastas üht Messerschmitti 19. juulil ning 21. juulil tulistas Bill Dunn taas ühe alla ning jällegi eskortmissioonil Lille’i piirkonda. Veelkord Bill Dunn’i meenutus: “Veidi pärast seda, kui Stirlingid olid oma pommid alla visanud ja pöördusid tagasiteele, märkasin ma kaht Bf 109F’i, mis tõusid kiiresti meie lennurivi taha. Kell oli umbes pool üheksa hommikul ning meie 16 000 jala (u. 4900 m) kõrgusel. Pöörasime koos White 2′ga (Tommy McGerty) järsult ringi. Üks kantpea märkas, et oleme rünnakul ning alustas järsku pikeed. Oma aeglasemate Hurricane’idega polnud meil lootustki teda kätte saada. Teine Kraut aga ei üritanudki põgeneda, ehkki tegi väikese tõusva pöörde. Ründasin teda eest vasakult, 50 – 60 jardi pealt kahe valanguga oma kaheksast kuulipildujast. 109 tüür ja vasak kõrgustüür olid täielikult läinud ning parempoolne kõrgustüür ripnes abitult stabilisaatori küljes. Esialgu laugles vaenlane kenasti allapoole, siis aga lauglemisnurk suurenes, lennuk pööras end selili ning ma nägin, kuidas lendur suure kiiruse pealt välja hüppas. “Kui ta oma langevarju nüüd avab, saab ta ikka tubli laksu,” mõtlesin. Ma ei näinud, kuidas lennuk 14 000 jalga allpool plahvatas, küll aga jäi kogu värk kenasti mu kuulipildujakaamera lindile.”

RAF 71. "Eagle" Squadron

Juuli lõpus- augusti alguses hakkas Eagle’i eskadrill oma käsutusse juba ka Supermarine Spitfire IIA tüüpi hävitajaid saama, mis olid kiiremad ja manööverdusvõimelisemad kui seni kasutatud Hurricane IIA’d. Augusti esimestel nädalatel lisandus nii Dunni kui Daymondi kontole õhuvõite ning nende vahel puhkes hasartne võistlus.3. augustil tulistas Gus Daymond alla laevakonvoid rünnanud Dornier Do 17Z. Daymond meenutas hiljem: “Laskusin tema kannul peaaegu merepinnani, siis avasin umbes 250 jardi pealt tule. Vaenlase tagumine pardalaskur tulistas vastu, kuid ei tabanud. Sihtisin uuesti ning tulistasin kogu oma järelejäänud laskemoona Dornier’i. Selle vasakpoolsest mootorist hakkas suitsu tulema, lennuk kukkus vette, libises mööda veepinda veel oma 50 – 75 jardi ning kadus vee alla, jättes veepinnale rasvase õlilaigu. Ühtki ellujäänut ma ei märganud.”

9. augustil oldi taas järjekordsel eskortmissioonil, kui Bill Dunni Spitfire mootor järsku keset lahingut välja suri ning Dunn hakkas juba otsima kohta, kuhu hädamaandumine teha. Ometi õnnestus tal ka seisva mootoriga üks Bf 109 alla tulistada. Ise meenutas ta seda nii: “4500 jala kõrgusel (1370 m), just veidi ülalpool rünkpilvi, märkasin, kuidas üks Bf 109E minust 2000 jalga kõrgemal kiiresti minu suunas lähenes. Kraut üritas mulle pihta saada, kuid lasi õnneks enamuse kuule mööda. Tõmbasin lauglennul oma Spit’i nina ülespoole ja tulistasin vaenlast umbes 100 jardi kauguselt ning tabasin tema lennuki kabiinikuplit. Peaaegu läbivajumiskiirusel keerasin oma lennuki pöördesse ja järgnesin hunnile pikeesse, tulistades teda veelkord kolm korda umbes 300 jardi pealt. Õnneks käivitus mu lennuki mootor uuesti, ehkki jättis kõvasti vahele ja jõud oli peaaegu olematu. Laskusime mõlemad läbi pilvede ning taas selgesse õhku jõudnud, märkasin teist Bf 109′t mis pikeeris minu ja esimese 109 vahele. Tulistasin teda umbes 75 jardi pealt ning tabasin tema parempoolset tiiba. Toda 109′t oli siiski juba enne keegi teine ülevalpool tabanud, kuna märkasin, et tema jahutussüsteemist pihustus jahutusvedelikku välja. Seda kuidas ta alla kukkus, ma ei märganud. Jätkasin esimese 109 jälitamist laskumisel 900 jala kõrgusele, kuni nägin kuidas ta vastu maad põrkas ning plahvatas. Otsustasin, et tänaseks aitab, pöörasin oma nina läände ning lendasin tõrkuva mootoriga 800 jala kõrgusel Graveline’i poole.”

Dunn oli oma uuest Spitfirest väga vaimustatud. 27. augustil õnnestus tal Lille’i lähistel tulistada alla järjekordsed kaks Bf 109F’i. (Tõe huvides olgu siiski öeldud, et ta sai tolles lahingus ka ise kõvasti klobida – tema lennuki (P7308/XR-D)paremast tiivaotsast lasti suur osa sodiks, tüür ribadeks ning ta ise sai tabamuse paremasse jalga ja säärde. Pärast kuid kestnud paranemist astus ta vastloodud USA 8. Õhuarmee 406. Hävitajategruppi, mis kasutas P-47 Thunderbolt tüüpi hävitajaid. Seal suurendas ta oma skoori üheksani, lisaks viis võimalikku (kinnitamata) hävitatud vaenlase lennukit.) Eskadrillikaaslane Bill Geiger kommenteeris: “Olime tollal tõenäoliselt üks resultatiivsemaid Kuninglike Õhujõudude eskorthävitajate eskadrille. Ilmselt püstitasime ka mitteametliku rekordi, kuna 41. aasta suvel ei kaotanud meie poolt eskorditud pommitajaeskadrillid ühtki lennukit.”

1941. aasta septembrist alates vahetati 71. eskadrilli ülejäänud Hurricane’id uute Spitfire VB’de vastu ning kuu lõpuks olid Gus Daymond ja Chesley Peterson kumbki alla tulistanud kaks vaenlast ning Carroll McColpin ühe.

Oktoobris 1941 tulistasid 71. eskadrilli lendurid alla üheksa vaenlase lennukit, olles korraks ka resultatiivseim RAF’i eskadrill. 2. oktoobril tulistati alla viis lennukit – Stanley Mears, Arthur Roscoe, Newton Anderson igaüks ühe ning Carroll McColpin kaks lennukit. Stan Mears kirjutas ühes oma raportitest: “Mina juhtisin Siniste lüli, lendasime 21 000 jala (6400 m) kõrgusel. Olime ületanud Prantsuse ranniku Bercki kohal ning pööranud paremale Hesdini juures kui märkasin umbes kahtkümmet Bf 109 meist eespool kõrgust kogumas ning meie poole lendamas. Andsin Siniste ja Roheliste lülile rünnakukäsu, kuna meil oli 3000 jalane edumaa kõrguses. Võtsin ühe vaenlase sihikule ja andsin pika, kuuesekundilise valangu otse talle vastu lennates. Vaenlase lennukist hakkas jahutusvedelikku välja pritsima, lähemale jõudes nägin kuuliauke kõikjal ümber tema kokpiti. Vaenlane keeras end vasakule küljele ja kukkus vertikaalselt vastu maad.”

Carroll McColpin kirjeldas oma rünnakut nõnda: “Mina lendasin Stanley Mears’i taga number 2 positsioonil, kui vaenlased meie poole tõusid. Kui Mears asus lähimat lennukit ründama, laskusin mina allapoole ja ründasin sama lennukit altpoolt. Siis pöörasin ringi ja ründasin teist 109′t. Too tõstis oma nina järsult üles ning samas langes suitsedes alla. Ma arvan, et nägin ka, kuidas lendur välja hüppas. Kohe märkasin järgmist Bf 109′t ning järgnesin talle pikees kuni 3000 jalani, siis andsin lühikese ühesekundilise valangu ning nägin, kuidas ta maapinnale kukkus.”

Mõni nädal hiljem sai McColpin ässaks (jõudis 5 allatulistatud lennukini), kui tulistas alla veel kaks vaenlase hävitajat. Novembri alguseks oli Eagle eskadrillis kolm ässa – Bill Dunn, Gus Daymond ja Carroll McCulpin. 15. novembril sai Stan Mears lennuõnnetuses surma (põrkas kokku teise lennukiga) ning Chesley Peterson määrati 71. eskadrilli komandöriks. 14. detsembril kolis eskadrill tagasi Martlesham Heathi.

1942. aasta esimese kolme kuu jooksul polnud õiget lennuilma ning vaenulende toimus harva. Aprillis tegi eskadrill 661 väljalendu, enamuses eskortissioonid ja patrull-lennud. 27. aprillil õnnestus eskortmissiooni ajal alla tulistada kolm vaenlase hävitajat. 2. mail viidi üksus üle Debdeni ning nii mais kui juunis jätkusid taas eskortimised. 1. juunil tulistasid Eagle’id Belgia linna Brugge lähedal alla neli vaenlase lennukit. Juulis tegi eskadrill vaid 73 lahingulendu, peamiselt seetõttu, et üksust valmistati ette Nõukogude Liitu saatmiseks. Siiski jäi see kahtlane ettevõtmine ära ning üksus võttis osa 19. augustil toimunud (paraku täielikult läbi kukkunud) suurrünnakust Dieppe sadamalinnale Prantsusmaal.

29. septembril 1942 saadeti 71. eskadrill laiali, kuna Suurbritannias oli organiseerimisel USA 8. Õhuarmee. Eagle’i eskadrilli baasil moodustati selle 4. hävitajategrupi 334. eskadrill.

　

Eagle Squadron'i Hawker Hurricane

1. USA lennundus kahe maailmasõja vahel

Nagu enamuses I maailmasõja võitjariikides, ei peetud ka USAs kahekümnendatel-kolmekümnendatel aastatel lennuväe arendamist prioriteetseks. Võitjariikidest suhtus sellesse kõige hooletumalt Prantsusmaa, kuid olukord polnud tegelikult parem ka Suurbritannias ja Ameerika ühendriikides. Saksamaal polnud Versaille rahulepingu järgi lubatud üldse sõjalennukeid ehitada. Ainus, kes oma lennuväge pidevalt arendas, oli N. Liit, mille õhujõud olid kolmekümnendate keskel ühed maailma moodsamatest. Ka Jaapan hakkas lennuväe moderniseerimisele üha enam tähelepanu pöörama.

Pärast natside võimuletulekut 1933. aastal kuulutas Hitler Versaille rahulepingu tingimused Saksamaale alandavaks ning seega ka kehtetuks ning hakkas muu hulgas ka moodsat lennuväge looma. Saksamaal oli küllalt häid lennundusinsenere ning Hermann Göringi eestvedamisel ja omaaegse õhuässa ja võitluskaaslase Ernst Udeti kaasabil veendi sellised nüüdseks juba tuntud lennukikonstruktorid nagu Ernst Heinkel, Willy Messerschmitt ja Claude Dornier sõjalennukeid tootma. Selle tulemusena loodi Saksamaal viie aasta jooksul maailma moodsaim ja võimsaim lennuvägi.

USAs oli kahekümnendatel-kolmekümnendatel loodud küll mitu silmapaistvat tsiviillennukit (Lockheed Vega ja Orion, Boeing 247, Douglas DC-2 ja DC-3), kuid sõjalennukid olid praktiliselt Esimese Maailmasõja lõpu tasemel – suures osas biplaaniskeemis, väga aeglased ja kohmakad. Ameerika lennunduseksperdid, kes olid jälginud Hispaanias ja Hiinas toimunud lahinguid, jõudsid 1938. aasta alguses järeldusele, et USA õhujõudude relvastuses pole ühtki lahingukõlbulikku lennukit ning kindral Henry H. Hap Arnold oli sunnitud kibedusega nentima, et USAl praktiliselt puudub lennuvägi. Siinkohal on asjakohane meenutada, et erinevalt Suurbritanniast ja Saksamaast, polnud USAs lennuvägi tol ajal iseseisev väeliik. Lennuväeüksused kuulusid armee, laevastiku või mereväe koosseisu. Seetõttu sõltusid sõjalennundusele eraldatavad summad otseselt armeekindralite ja laevastikuadmiralide suvast, kes pigem suunasid need ratsaväe ja laevanduse kui lennunduse arendamisse. Samas olid lennuväeüksuste angaarid täis selliseid lahingukõlbmatuid “sõjalennukeid” nagu Boeing P-26 ja P-12, Curtiss P-1 ja P-6 ning Consolidated P-30, mida tolleaegse tuntud võidusõidulenduri, hilisema lennuväkindrali Jimmy Doolittle’i sõnul oli kena vaadata, kuid lahingu pidamiseks nad ei sobinud.

Kinral Arnoldi tungival pealekäimisel soovitas president F. D. Roosevelt kongressil teha õhujõudude arendamiseks tolle aja kohta erakordne rahaeraldus – 300 miljonit dollarit. Selle rahaga pandi alus taoliste lennukite projekteerimisele nagu Lockheed P-38, Republic P-47 ja Consolidated B-24, hiljem samuti North American P-51 ja Boeing B-29. Arnoldi kaugelenägelikkust näitab seegi, et ta mõistis neljamootoriliste strateegiliste pommitajate tähtsust (millised näiteks tolleaegse saksa sõjalise doktriini kohaselt täiesti tarbetud olid). Ometi oli 1938. aasta lennuväe arendamise alustamiseks lootusetult hilja. Esimesed seerialennukid, mis kandsid margitähiseid P-38, P-47 ja B-24, jõudsid lennuväeüksustesse alles 1942. aastal. 1941. aasta detsembris, kui Jaapan USAd Pearl Harbouris ründas, oli USAl kokku vaid 1100 sõjalennukit. Moodsaimad tol ajal USA õhujõudude käsutuses olnud hävituslennukid olid Curtiss P-40 Tomahawk ja Bell P-39 Airacobra, mis aga Jaapani Mitsubishi A6M Zero, eriti aga sakslaste Messerschmitt Bf 109 tüüpi hävitajatele selgesti alla jäid. P-40 oli oma võimsuse kohta liiga raske ja sellest tulenevalt vähem manööverdusvõimelisem, P-39 ei suutnud aga õhulahinguid pidada neil kõrgustel, kus tavaliselt Jaapani pommituslennukid lendasid, kuna kasutatud Allisoni vesijahutusega mootor polnud varustatud vajalikul tasemel turbolaadijaga..

Parem polnud lugu ka lendurite treenimisega. 1939. aastani suudeti koolitada vaid umbes 300 uut sõjaväelendurit aastas. Võib vaid ette kujutada, millist organiseerimist nõudis selle numbri viimine 50 000 piloodini 1942. aatal. Seetõttu tuli USA lenduritel eriti sõja esimesel aastal võidelda teadmisega, et niipea pole märkimisväärset täiendust ei uute lendurite ega ka lennukite näol tulemas. Paljuski oli selles süüdi asjaolu, et 1939-40 oli USA müünud palju lennukeid välismaale, eelkõige Prantsusmaale, aga ka näiteks Soomele (Brewster Buffalo jt.). Need polnud kõige moodsamad, kuid siiski parimad mida USA lennukitööstusel tol ajal pakkuda oli. USA lootis puhkenud sõjas jääda ametlikult erapooletuks nagu I maailmasõja ajal. Seda nõudsid Ameerika suurtöösturid, kes lootsid müüa varustust kõigile sõdivatele pooltele.

Ehkki aastail 1938-1941 tehti jõupingutusi ameerika lennukitööstuse moderniseerimiseks, sai see tõelise hoo sisse siiski alles pärast USA astumist sõtta. Seda ilmestab kõnekalt fakt, et kui sõjaeelsetel aastatel toodeti USAs keskmiselt umbes 2000 lennukit aastas, siis 1942. aastal saavutati tase 4000 lennukit kuus. Lennukitööstusele hakkasid tellimusi täitma ka seni põhiliselt vaid autotööstusega tegelenud firmad nagu Ford, Packard, General Motors jne. Paljud lennukitehased organiseerisid improviseeritud tootmisliine, näiteks Lockheed pani Burbankis Californias P-38 tüüpi kahemootoriliste hävituslennukite kokkupanemiseks püsti koosteliini lageda taeva all.

Samal ajal, kui käis palavikuline lennukitööstuse forsseerimine, oli kindral Arnoldil vaja reorganiseerida ka senine armeelennuväe tippjuhtkond. Selleks määras ta vastutavatele kohtadele sellised tuntud lennundusveteranid nagu Carl A. Tooey Spaatz ja Ira C. Eaker, aga ka näiteks tuntud võidusõidulenduri ja aviaatori, James H. Doolittle’i. Peale ühise entusiasmi ühendas neid ka usk brigaadikindral William Mitchelli juba kahekümnendatel väljatöötatud doktriini, mille kohaselt võidu vaenlase üle tagavad kontsentreeritud ja massilised raskete strateegiliste pommitajate löögid vaenlase majandus- ja tööstuskeskustele. Seda doktriini järgis USA väejuhatus kogu Teise maailmasõja jooksul ning ka pärast sõda peetud konfliktides.